Keskaeg Eestis. Hiliskeskaegne Vana-Liivimaa välispoliitilisel areenil. Suhted venelastega

Keskaeg Eestis.

Hiliskeskaegne Vana-Liivimaa välispoliitilisel areenil. Suhted venelastega

Poliitilises elus pingestusid 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses suhted venelastega. See oli aeg, mil Venemaa hakkas Moskva survel endisest osastisvürstiriikide konglomeraadist muutuma ühtseks riigiks. Moskva suurvürstid liitsid oma maadega teisi Vene vürstiriike, 1480. aastal vabanesid venelased lõplikult 13. sajandil suure osa Venemaast vallutanud tatarlaste-mongolite võimu alt. 1478. aastal vallutas Moskva Novgorodi feodaalvabariigi ja 1510. aastal Eesti alaga vahetult piirneva Pihkva vürstiriigi. 1494. aastal lasi Moskva suurvürst Ivan III sulgeda Hansa kaubakontori Novgorodis. Andes otsustava hoobi Hansa idakaubandusele, tõi suurvürsti korraldus ühtlasi kaasa Eesti linnade, eelkõige Tallinna jaTartu tähtsuse vähenemise transiitkaubanduses.

Samal aastal sai Saksa Ordu Liivimaa haru meistriks Wolter von Plettenberg, kes suutis koondada Vana-Liivimaa jõud edukaks võitluseks edasi tungivate venelaste vastu. 1501. aastal alanud sõda, mida ajalookirjanduses on nimetatud Plettenbergi sõjaks, kulmineerus 1502. aastal lahinguga Smolino järve ääres, kust vene vägi oli sunnitud taanduma. Sõjaline edu stabiliseeris Liivimaa suhted Moskvaga mitmeks aastakümneks: 1503. aastal sõlmitud vaherahu pikendati edaspidi iga mõne aasta tagant kuni Liivi sõja alguseni.

Wolter von Plettenbergi privileegidekinnitus Tallinna linnale

Plettenbergi võib pidada Vana-Liivimaa üheks võimekamaks poliitikuks, kellel oli juba ametisseasumisest saadik ilmseid ambitsioone muuta Saksa Ordu Liivimaa haru korporatiivne maahärrus oma isikuvõimuks. Need taotlused realiseerusid 1525. aastal, mil Saksa Ordu kõrgmeister müüs Liivimaa 4000 kuldna eest Plettenbergile. Selle eelduseks oli Saksa Ordu ning kõrgmeistri institutsiooni nõrgenemine Preisimaal, mis sai alguse ordu lüüasaamistest Poola ja Leedu liitlasvägedelt 15. sajandi kokkupõrgetes ning Lääne-Preisi alade liitmisest Poolaga 1466. aastal. 1526. aastal sai Plettenberg hääleõiguse Saksa riigipäeval ning ülendati riigivürstiks. Nüüdsest võis ordu Liivimaa alasid pidada lõplikult Saksa-Rooma keisririigi osaks.

Plettenbergi poliitika peamine eesmärk oli maa kaitsmine välisvaenlaste, esmajoones venelaste eest, mistõttu ta püüdis vältida sisetülisid ning otsida uusi meetodeid kaitsevõime parandamiseks. Selleks toetati muu hulgas vabatalupoegade seisuse tekkimist, osalt selleks, et kasutada seda sõjapidamises. Teisalt võis Plettenbergi ajal märgata ka talupoegade seisundi halvenemist. Kui 1501.–1502. aasta sõja ajal venelastega oli orduväes veel palju talupoegi, siis 1507. aastal keelati talupoegadel relvade kandmine.

Pärast Plettenbergi surma 1535. aastal ei õnnestunud järgmistel ordumeistritel siselahkhelisid enam ära hoida. Üldine tähelepanu maa kaitsevõime säilitamisele nõrgenes ning Liivi sõja puhkedes olid kohalikud maahärrad eelseisvateks sündmusteks halvasti ette valmistatud. Oma osa selles oli ka orduriigi iseärasustel. Kui teistel Saksa Ordu aladel oli ordu struktuur 16. sajandi alguseks muutunud ning osalt kokku sulanud ilmalike institutsioonidega, siis Liivimaal püsis see struktuur edukalt oma keskaegsel kujul, s.t suhteliselt killustatud komtuurkondade ja foogtkondade süsteemina. Niisugune võimukorraldus osutus tsentraliseeritud naaberriikide kõrval aegunuks nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes.

See artikkel on retsenseerimata.