Autoritarism, totalitarism: fašism, natsionaalsotsialism, kommunism

Diktatuuride iseloomulikud jooned, eripärad ja levik: poliitiline süsteem, majandus, ühiskonnaelu.

Enamus Esimese maailmasõja tagajärjel tekkinud riike olid demokraatlikud, ka mitmes varem olemas olnud riikides laiendati demokraatlikke vabadusi (nt valimisreform Inglismaal). Mitmetes riikides pettuti demokraatias siiski üsna kiiresti ning asuti otsima alternatiive. Peamiselt tähendas see üksikisiku poliitiliste vabaduste piiramist ning tugeva keskvõimu sisseseadmist. Autoritaarne kord ja totalitarism erinevad üksteisest vaid aktsendi poolest – autoritaarne režiim on leebem, poliitiline opositsioon sunnitakse küll vaikima ning demokraatlikke vabadusi piiratakse, kuid kontroll ühiskonnaelu üle on oluliselt nõrgem, kui totalitarismi puhul ning vägivalla kasutamine oluliselt piiratum. Autoritarism ning totalitarism on pigem sarnased kui erinevad. Mõlemat iseloomustab opositsiooniliste jõudude allutamine kontrollile, totalitaarse režiimi puhul opositsiooni liidrid kas vangistatakse või lausa hukatakse, autoritaarse korra puhul ei anta neile võimalust oma vaateid avalikult väljendada. Ajakirjandus on võimulolijate kontrolli all, kasutatakse ulatuslikku propagandat ning kujuneb välja isikukultus. Kuulekate kodanike kujundamiseks kasutatakse kooli ning noorsoo-organisatsioone. Kontroll hõlmab kõiki elu valdkondi kultuurist majanduseni. Riiklik sekkumine majandusse suureneb, vabaturumajandus asendub rohkemal või vähemal määral plaanimajandusega. Tavaliselt kaasneb totalitarismiga sõjaväele minevate kulutuste suurenemine ning agressiivne välispoliitiline retoorika.

Esimesena jõudis Euroopas totalitaarse režiimini Itaalia. Benito Mussolini asutas 1919. aastal fašistliku organisatsiooni, mis nõudis korra taastamist sõjas kaosesse sattunud riigis, karmikaelise juhi ametisse nimetamist ning Itaaliale väärika välispoliitilise positsiooni välja võitlemist. Organisatsiooni liikmete arv kasvas väga kiiresti ning 28. oktoobril 1922 toimus nn „marss Rooma“ – meeleavaldus, millega nõuti fašistide kaasamist valitsusse. Kuningas Vittorio Emanuele III teebki fašistide juhile ehk ducele ettepaneku moodustada valitsus. Võimu haaramine toimub siiski järk-järgult, alles 1925. aastast koosneb valitsus ainult fašistidest, edaspidi ülejäänud parteid keelustatakse, Mussolini võimu hakkab kindlustama poliitiline politsei, kes teisitimõtlejatega arved õiendab. Ajakirjandus võetakse riikliku kontrolli alla, parlamendi võimu piiratakse. Piirid suletakse, majandus allutatakse partei võimule jne. Välispoliitiline agressiivsus ei jää ainult sõnadesse – 1935-36 vallutavad Itaalia väed Etioopia.

Mussolini:

Venemaal haarasid 1917. aastal võimu kommunistid eesotsas Leniniga. Kommunistid on vasakäärmuslased ja fašistid paremäärmuslased, kuid ühiskonna ülesehitusest on neil üsna sarnased ideed. Võimuhaaramise järel toimus Venemaal 1918-20 kodusõda, mille käigus keelustati teised erakonnad ning allutati kogu elu kommunistide kontrollile. Sõja lõppedes algas pisut vabam periood, mitte küll poliitilises mõttes, kuid uus majanduspoliitika e NEP lubas väikesi eraettevõtteid. 30. detsembril 1922 moodustati Venemaast ja tema poolt allutatud aladest Nõukogude Liit (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit e NSVL). Lenini surm 21. jaanuaril 1924 andis võimaluse Jossif Stalinile, kes järgmiste aastate jooksul suutis kõrvaldada peamised konkurendid ning kehtestas 1928-30 oma diktatuuri. Majanduses mindi üle täielikule plaanimajandusele, alustati viisaastakutega, mille eesmärgiks oli tööstuse eelisarendamine. Põllumajanduses algas kollektiviseerimine ehk kolhooside ja sovhooside moodustamine, enne seda hävitati jõukam maaelanike klass, kes kuulutati kulakuteks. Terved piirkonnad Lõuna-Venemaal ja Ukrainas jäeti nälga, et maaelanike vastupanu uuele korrale murda, Ukraina hindab golodomori (holodomori) ohvriteks kuni 7 miljonit inimest. Samal ajal suurendati oluliselt kulutusi sõjatööstusele. Algas terror, mille käigus vangistati, saadeti sunnitöölaagritesse või hukati miljonid inimesed, kellede seas oli rahvusvähemuste esindajaid, poliitilisi opositsionääre, kuid ka näiteks Stalini kaastöötajaid, kes tundusid tema positsiooni ohustavat. Nii hukati näiteks suurem osa kodusõjaaegsetest kommunistide väejuhtidest, näiteks Tuhhatševski, Kork jne. Samal ajal algas mõõdutundetu Stalini ülistamine.

Golodomor:

Saksamaal sai diktatuur võimalikuks pärast 1933. aastat, kui võimule tuli natsionaalsotsialistide liider Adolf Hitler. Sarnaselt Mussolinile toetus ta endistele sõduritele ning kasutas ära hirmu kommunistide ees. Lisaks räsib Saksamaad majanduskriis ning Hitler lubab sellele lõpu teha. Saksamaal on u 8 miljonit töötut, kelledest vähemalt mingi osa on valmis uskuma, et selles on süüdi demokraatlik kord. 1932. aastal saab natsipartei suurimaks erakonnaks Saksa parlamendis ning 30. jaanuaril 1933 saab Hitlerist Saksamaa kantsler. Kuu aega hiljem süttib Riigipäeva hoone ning Hitler saab sobiva ettekäände erakorralise olukorra kehtestamiseks ning kommuniste keelustamiseks. Juulis 1933 keelustati ka ülejäänud parteid ning kogu poliitiline elu allutati natside kontrollile. Aasta hiljem nn pikkade nugade ööl 30. juunil 1934 hävitab Hitler parteisisese opositsiooni, sama aasta augustis sureb Saksmaa president Hindenburg ning Hitler haarab endale ka selle ametikoha, tema poole pöördumisel seda tiitlit küll eriti ei kasutata, Hitler eelistab, et teda kõnetatakse lihtsalt kui führerit, juhti. Hitleri kontrolli all on kogu ajakirjandus, poliitiline politsei e Gestapo tegeleb poliitiliste vastastega, hariduses saab oluliseks propaganda ja juhikultus. Hitleri propaganda triumfiks on 1936. aasta Berliini olümpiamängud. Hitler rõhutab rassilise puhtuse tähtsust, kõik natsiideoloogia arvates väheväärtuslikud – eeskätt juudid tuleb kõrvaldada avalikest töökohtadest, neilt võetakse kodanikuõigused ja keelatakse abielluda sakslaste kui kõrgema – aarjalaste rassi esindajatega. 1938. aasta Kristalliöö on esimene avalik jõukasutus juutide vastu – purustatakse juutide poode, põletatakse sünagooge, on ka esimesed tapmised. Samal ajal alustab Saksamaa Versailles’ rahulepingu sätete süstemaatilist rikkumist ning taasrelvastub.

Hitler eraelus:

Saksamaa:

See artikkel on retsenseerimata.