Eesti Teises maailmasõjas: iseseisvuse kaotamine, okupatsioonid, sõjakaotused ja -kahjud, sõja mõju inimeste elukäikudele. Pagulaskond

Kuuldused Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisest salaleppest jõudsid kindlasti ka Eestisse, kuid reageerimiseks enam aega ei antud – 24. septembril 1939 süüdistas Nõukogude Liit Eestit suutmatuses neutraliteeti pidada, sest Tallinna reidilt oli põgenenud Poola allveelaev Orzel. Silmitsi sõjaohuga valis Eesti toonane valitsus kompromisside tee ning 28. septembril allkirjastati vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping, millega Nõukogude Liit sai Eestis sõjaväebaasid. Samasugune leping suruti peale Lätile ja Leedule, Soome keeldus ning Nõukogude Liit tungis Soomele kallale.

Peale baltisakslaste lahkumise Saksamaale ehk Umsiedlungi ei toonud 1939-40 aasta talv suuri muutusi, alles Saksmaa edu Prantsusmaa vastu andis Stalini julguse edasi tegutseda, oli selge, et lääneriigid Balti riikidele appi ei tule. 16. juunil 1940 edastati Eestile ultimaatum, millega nõuti lisavägede riiki lubamist, samal ajal lõigati Eesti merelt ja õhust muust maailmast ära. Ootamata Eesti valitsuse vastust alustasid nõukogude väed 17. juuni hommikul Narvast sissemarssi. Neile vastu saabunud J. Laidoneril ei jäänud muud üle, kui alla kirjutada nn Narva diktaadile, millega sissemarss seadustati, keelati avalikud kogunemised ning kästi tsiviilisikutel loovutada kõik relvad. Algas okupatsioon.

Loe lisaks: Baltisakslaste lahkumine Eestist oktoobris 1939

Edasisi sammu saabus Tallinnasse koordineerima Nõukogude Liidu eriesindaja A. Ždanov. 21. Juunil korraldati nõukogude tankide toel meeleavaldus, millega nõuti seniste riigijuhtide tagasi astumist. Veel samal õhtul kinnitati ametisse uus valitsus, mida juhtis Johannes Vares-Barbarus, aset oli leidnud nn juunipööre. Parlament saadeti laiali ja korraldati uue valimised, kus igas ringkonnas oli vaid üks, Nõukogude Liidule sobilik kandidaat. Uus parlament võttis vastu pöördumise, millega paluti Eesti võtta Nõukogude Liitu. 6. augustil 1941 anti Moskvas Eesti, Läti ja Leedu liitumisele ametlik heakskiit. Eesti Vabariigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liige.

Eestimaa Kommunistlik Partei eesotsas Karl Särega alustasid kohest puhastust riigiaparaadis, kõikidele olulisematele kohtadele pandi kommunistid, sageli Venemaa eestlased. Liiduvabariigi juhtimine läks ametlikult Ülemnõukogule, mille eesotsas oli J. Vares-Barbarus ja Rahvakomissaride Nõukogule, mida juhtis J. Lauristin. Keelati kõik erakonnad peale kommunistliku, ajakirjandus võeti range kontrolli alla, suurettevõtted riigistati, alustati maareformi, Eestis hakkas kehtima nõukogude rubla, uuele ideoloogiale allutati kogu kultuurielu ja koolides hakati õpetama kommunistlikke aineid. Koheselt said alguse ka repressioonid – K. Päts perekonnaga ja teised tipp-poliitikud viidi Venemaale vangi juba esimestel nädalatel pärast okupatsiooni algust, suurim aktsioon oli massiküüditamine 14. juunil 1941, selle käigus viidi Siberisse üle 10 000 inimese, kellest enamus sealt kunagi ei naasnud.

Loe lisaks: Lauristini kõnest

22. juunil 1941 tungis Saksamaa Nõukogude Liidule kallale ja juba juuli alguses jõudsid Saksa üksused Lõuna-Eestisse. Puhkes nn suvesõda, kus olid vastamisi kommunistide loodud hävituspataljonid, kel oli ülesanne hävitada enne sakslaste tulekut kõik väärtuslik ja metsavennad – nõukogude mobilisatsiooni või repressioonide eest metsa varjunud eesti mehed. Mitmel pool võeti võim enda kätte juba enne sakslaste kohale jõudmist. Tallinn langes sakslaste kätte 28. augustil, Eesti saared paar kuud hiljem. Üks okupatsioon asendus teisega.

Saksa sõjaväevõimud ei soovinud Eesti iseseisvuse taastamisest midagi kuulda, moodustati küll Eesti Omavalitsus, mille ette sai Hjalmar Mäe, kuid tegelik võim kuulus kindralkomissar K. S. Litzmannile, kes lähtus eeskätt Saksamaa ja rindetegevuse huvidest. Eesti juudi kogukond hävitati, taludele seati kõrged maksud, asuti propageerima natsismi. Paljud eestlased, kes olid 1941. aastal otsinud sakslastega koostööd ja astunud Omakaitsesse, pettusid ning esimesed mobilisatsioonid Saksa armeesse kukkusid läbi, hulk eestlasi põgenes hoopis Soome, et seal Jalaväerügement 200 koosseisus Nõukogude Liidu vastu Jätkusõjas sõdida.

Nõukogude Liidu tagalasse evakueeritud eestlased sattusid tööpataljoni, kus paljud raskete tingimuste tõttu surid. 1941. aasta lõpul moodustati neist 8. Eesti laskurkorpus, mida juhtis Lembit Pärn, kuid rindele said nad alles 1942. aasta lõpus. Kui sõda 1944. aastal uuesti Eesti aladele jõudis, osales laskurkorpus lahingutes Lõuna-Eestis ja saartel.
Kui esimene sakslaste mobilisatsioonikatse ebaõnnestus, siis 1944. aastal, kui oli otsene oht, et nõukogude väed tungivad uuesti Eestisse, asus mobilisatsiooni toetama ka rahvuslik liikumine, mille juhiks oli kujunenud Jüri Uluots. Eestlased teenisid peamiselt Eesti SS diviisis, mis saadeti Narva rindele ja mis suutis Punaarmee pealetungi Sinimägedes 1944. aasta suvel sisulisuselt seisma panna. Sõja käiku see siiski ei muutnud ning koos Saksa vägedega taganesid ka Eesti poisid Euroopasse, paljude jaoks lõppes sõjatee alles Tšehhimaal.

video Sinimägede lahingust:

1944. aasta sügisel oli veel lootus, et lääneriigid ei luba Nõukogude Liidul Eestit lihtsalt enda võimu alla võtta, kui anda kindel signaal, et see ei ole siinse rahva tahe. Sakslaste taandudes moodustati 18. septembril rahvuslike jõudude baasil valitsus, mille peaministriks sai Otto Tief ja püüti Johan Pitka juhtimisel organiseerida pealinna kaitset. Nõukogude armee eest püüdis Tiefi valitsus põgeneda Rootsi, see õnnestus küll tuhandetel eestimaalastel, kuid Tiefi valitsus langes kommunistide katte vangi. Eesti valitsuse õiguslik järjepidevus siiski ei katkenud, sest Rootsi jõudis Jüri Uluots, kes oli peaminister presidendi ülesannetes.

Punaarmee vallutas 22. septembril Tallinna ja novembri lõpuks Eesti saared. Algas teine nõukogude okupatsioon.

Punane terror Eestis 1941. Eesti aja lood. ETV

Sakslaste video Eestist II maailmasõjas:

See artikkel on retsenseerimata.