Esimese maailmasõja tagajärjed: impeeriumide lagunemine, uute rahvusriikide sünd Euroopas, uus maailmakord ja Rahvasteliit

Maailmasõja rinnetel hukkus hinnanguliselt 10 milj inimest, teist sama palju suri haigustesse ja nälga, umbes 3,5 miljonit inimest jäid invaliidiks, suur osa Euroopast oli varemetes. Sõja tagajärjel kaotasid trooni Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa monarhid, Austria-Ungari riik kadus kaardilt, suurtest valdustest ja oma kolooniatest jäid ilma ka teised kaotajad. Suurte impeeriumite asemel tekkisid Kesk- ja Ida-Euroopasse suur hulk rahvusriike: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Jugoslaavia. Venemaal kindlustavad võimu bolševikud Vladimir Lenini juhtimisel, kommunistlik režiim, mis ülistab maailmarevolutsiooni jääb esialgu ülejäänud maailmast ära lõigatuks.

Venemaa revolutsioonidest:

Sõjajärgne maailmakord lepiti kokku Pariisi konverentsil, mis kestis 18. jaanuarist 1919 kuni 21. jaanuarini 1920 ja kus juhtrolli mängisid Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau, Suurbritannia peaminister David Lloyd George, USA president Woodrow Wilson ning väiksemal määral Itaalia peaminister Vittorio Orlando. Kaotajariike läbirääkimiste laua taha ei kutsutud, nemad käisid üksnes rahulepingutele allkirju andmas. Uue maailmakorra visiooni aluseks oli Wilsoni nn „14 punkti“, mille eesmärgiks oli jõudude tasakaal Euroopas ning ülemaailmse rahuvalveorganisatsiooni loomine. Paraku oli Wilson ise liiga hõivatud presidendivalimistega USAs (mille ta kaotas) ning teiste võitjariikide saamahimu pääses võidule.

AJalugu12klass2

 

Pariisi rahukonverentsil töötati välja rahulepingud kaotajariikidega. Saksamaa kirjutas Versailles’ lepingule alla 28. juunil 1919. Selle kohaselt jäi Saksamaa ilma kõikidest oma kolooniatest, ta ei tohtinud kehtestada kohustuslikku ajateenistust, seati piirid armee suurusele, Prantsusmaa piiri äärde loodi Reini demilitariseeritud tsoon, kuhu ei tohtinud sõjaväge paigutada. Saksamaa pidi hakkama maksma reparatsioone e hüvitama sõjakahjud, mille täpse suuruse pidi kindlaks määrama hilisem kokkulepe. Saksamaa jäi ilma 13% oma territooriumist, tegu oli sageli tähtsate tööstuspiirkondadega, kus asus 25% Saksamaa kivisöest ja 75% rauamaagist. Sealjuures ei arvestatu rahvastiku paiknemist, nii sattus näiteks Tšehhoslovakkiasse 3 miljonit saksa rahvusest elanikku. Saksamaa elanike seas sai rahuleping tugeva kriitika osaliseks, mida püüdsid ära kasutada mitmed äärmusjõud.

Versaille lepingust:

Pariisi rahukonverentsil pandi alus Rahvasteliidule – rahvusvahelisele organisatsioonile, mis Wilsoni idee kohaselt pidi edaspidi kõik rahvusvahelised konfliktid lahendama rahumeelselt. Rahvasteliit oli eriti 1920ndatel väga aktiivne ning suutis lahendada hulgaliselt väiksemaid konflikte, kuid osutus võimetuks, kui olukord tõsiselt pinevaks läks. Rahvasteliidu puudus oli, et sinna ei astunud USA, mis maailmasõja järel valis välispoliitilise isolatsiooni, Saksamaa kuulus sinna vaid 1933. aastani, Itaalia 1937. aastani ja Nõukogude Liit 1934-39. Rahvasteliidul ei olnud reaalseid vahendeid, et liikmesriike ja veelgi vähem mitteliikmesriike mõjutada.

See artikkel on retsenseerimata.