FRANGI RIIGI TÕUS

7. klass > Ajalugu > Keskaeg

Mõisted:

dünastia – valitsejasugu, samast suguvõsast põlvnevad kuningad

Merovingid – Chlodovechist põlvnenud Frangi kuningate dünastia

Karolingid – Karl Martellist põlvnenud Frangi kuningate dünastia

Frangid olid Gallia põhjaosas hajali kogukondadena elav germaani rahvas. 3.saj. tungisid nad Reini jõe läände ja rajasid seal asundused: elasid külades, harisid põldu ja pidasid loomi. Mehed teenisid enamasti Rooma sõjaväes, kus neil avanes karjäärivõimalus. Rooma riigi hävides haarasid kohalikud võimupealikud võimu enda kätte. 481. aastal sai Chlodovech ühe niisuguse piirkonna juhiks.

Chlodovech (466-511)

Frangi riigi tõus

5.saj. lõpul tungisid varem Reini jõe kesk- ja alamjooksu aladel elanud germaani hõimuliit frangid Galliasse (tänapäeva Prantsusmaa) ja rajasid seal kuningas Clodovechi (valitses 481 – 511 a) juhtimisel oma riigi. Chlodovech mõistis, et suurt riiki saab ta valitseda siis, kui kohalik rahvas ja Gallia piiskopid teda toetavad. Varem paganausulised frangid võtsid kuninga eestvedamisel vastu ristiusu ja see lähendas neid Rooma vaimulikkonnale. Ajapikku õnnestus tal kõrvaldada frangi väikevalitsejad ja vallutada peaaegu kogu Gallia. Nii sai temast kõikide frankide kuningas. Lõpliku tõuke usuvahetuseks andis sõjakäik, kus franke ähvardas lüüasaamine, kristliku Jumala poole palvetamine pööras sõjaõnne. 496. aasta jõulupühal lasi Chlodovech end koos sõduritega ristida saades esimeseks germaani soost kuningaks, kes kuulus katoliku kirikusse. Sellest ajast võisid  Chlodovech ja tema järglased alati katoliku kiriku soosingule ja abile. Frangi valitsejatest sai omakorda kiriku peamine tugi ristiusu levitamisel.

 

511. aastal Chlodovech suri ja pärandas poegadele Lääne- Euroopa võimsama riigi.

Frangi riigi tõus1

Järeltulijad kutsusid end Merovingideks, müütilise esiisa Merovechi järeltulijateks. Nad arvasid end olevat jumalikku päritolu ja püha vere omanikud. Kuningapoegade võrdne verepühadus tõi kaasa võrdse õiguse troonile, millest tulenevalt olid riigis pidevad võimuvõitlused ja riigijagamised.

Karolingide võimuletulek

6.-7.sajandil Frangi riigi ühtsus kadus, sest riik langes lakkamatutesse kodusõdadesse, mille põhjuseks oli frankide valitsejate komme jagada riik surres oma poegade vahel ära. Kuningavõim Frangi riigis aja jooksul nõrgenes ning reaalne võimutäius koondus kuninga kojaülemate – majordoomuste kätte. Kes olid edukad väejuhid. Pea igal aastal korraldati mõni suurem sõjaretk Frangi riigi võimu alt väljunud suurnike või välisvaenlaste vastu. Retketel saadi ohtralt sõjasaaki ja uusi maalvaldusi, mida paleeülemad said oma toetajatele jagada ning oma võimu kogu riigis kindlustada. Majordoomus Karl Martelli („Haamer”) ametiajal (714 – 741.a.) pandi seisma moslemitest araablaste pealetungi Poitiers` lahingus (732.a) tõrjudes nad Püreneede taha.

youtube_video

Seda võitu on peetud üheks ajaloo pöördepunktiks. Karl tõusis oma sõjaretkedega õhtumaa võimsaimaks meheks ja omandas kristluse kaitsja oreooli. 751. aastal tegi Karl Martelli poeg Pippin Lühike otsustava sammu ja kõrvaldas troonilt viimase Merovingide soost kuninga ja pani aluse Karolingide dünastiale. Riigipöörde õigustamiseks ja kuningaliidu kinnitamiseks sõlmis Pippin paavstiga mõlemale poolele kasuliku liidu. Tänutäheks vabastas Pippin Itaalia keskosa langubardide käest ja andis paavstile valitseda. Sellest sai alguse 756. a. Kirikuriik.

youtube_video

Karl Suure vallutused

Frangi riigi võimsuse tipp saabus Pippini poja Karl Suure valitsusajal (768 – 814 a). Karl Suur laiendas riigi piire, vallutades suure osa Itaaliast, tänapäeva Saksamaast ning sõdis Pürenee poolsaarel araablastega. Ühendanud suurema osa kristlikust Euroopast oma valitsuse alla krooniti Karl Suur 800. a. paavsti poolt Roomas keisriks, millega keisrivõim oli Lääne-Euroopas ajutiselt taastatud.

Karl Suure paiknemine Frangi riigi valitsejana

Pippin II Lühike

714-718

Karl Suur

768-814

Ludwig Vaga

778-840

Frangi kuningas 756-768

Frangi majordoomus 741-756

Frangi keiser

800-814

Frangi riigi keiser

814-840

Karl suur

 

Kaasaegsed andsid talle lisanime Suur, järelpõlved kutsusid “Euroopa isaks”. Karl jätkas sõjakat poliitikat, neljakümne kuuest valitsusaastast kaks möödusid ilma sõja ja võitlusteta. Frangi riik saavutas oma suurima ulatuse. Itaalias purustas ta langobardid, kes ohustasid Kirikuriiki ning ühendas Põhja-Itaalia Frangi riigiga. Idas alustas ta vallutustraditsiooni, mis hõlmas esmalt riigi hõivamist ja siis rahva sunniviisilist ristiusustamist. 772–803 alistati lakkamatute sõjakäikudega saksid. Kes pidid leppima ristiusu ja frankide võimuga. Frangi riigiga ühendati ka Baieri kristliku hertsogi valdused. Hispaanias sõdis Karl Suur moslemitega, kuid erilise eduta. 15. august 778. aastal hävitati ta sealne järelvägi Roncesvallesi (loe: ronsesvalles) mäekurus baskide varitsusele ja hävitati. Lahingus langenud markkrahv Rolandist sai hiljem rüütlite kangelaslaulude peategelane.

Frangid

youtube_video

KAART: Frangi riik Karl Suure ajal

Frangi riigi tõus2

KAART: Euroopa 814. Aastal

frangi riigi tõus3