Kalender

Kalender on kindel ajaarvamissüsteem. Kalender võib tähendada ka eset (sageli trükis), mis kalendrisüsteemi illustreerib (näiteks lauakalender). Sõna “kalender” kasutatakse ka kindla ajakava kohta (näiteks võistluskalender).

Levinumad kalendritüübid on kuukalender ja päikesekalender.

Kuukalender on sünkroniseeritud Kuu faasidega. Kuukalendrit kasutatakse laialdaselt islamimaailmas.

Päikesekalender tuleneb Maa liikumisest ümber Päikese jagades Päikese ringkäigu kaheksaks osaks või tsükliks, mida ei saa nimetada „kuuks“, sest kuukalendriga ja Kuu liikumisega ei ole sellel kalendrisüsteemil mingit seost.

Päikesekalendri tähtsaimad päevad on talvine pööripäev, kevadine võrdpäev (kevadpunkt), suvine pööripäev ja sügisene võrdpäev (sügispunkt). Need päevad jagavad kalendriringi ehk aasta neljaks veerandaastaks. Ülejäänud neli olulist päeva poolitavad aastaveerandeid.

Päikesekalendris ei saa tekkida kalendritriivi ehk erinevust tegeliku ja arvestusliku ajaarvamise vahel, sest aega ei arvestata mitte päevade lugemisega aasta jooksul vaid ajaarvestus toimub Päikese tõusude ja loojangute vaatlemise järgi. Kui ühel aastal päikesekalendri märgid täpselt maha märkida võib nende järgi suhteliselt täpselt aega arvestada väga pikka aega.

Julianuse kalender (varem ka Juuliuse kalender) on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr. Julianuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender kehtis mõnes riigis, sealhulgas Tsaari Venemaal ja Eestis kuni 20. sajandini (1918.a) välja ning mõned õigeusu kirikud kasutavad seda tänini nn tähtpäevad „vana kalendri“ järgi toimuvad praegustest 13 päeva võrra hiljem.

Gregoriuse kalender (varem ka gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem, mis on praegugi kasutusel Eestis ja enamikes teistes riikides. Ka Gregoriuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. Aasta on liigaasta, kui aastaarv jagub 4-ga, sajandivahetusel (xx00 lõppevad aastad) juhul, kui aasta jagub 400-ga täpselt, kui mitte on tegu tavapärase 365-päevase aastaga. Seega Gregoriuse kalendris on vaid need liigaastad, mis jaguvad 400-ga – nii et aasta 2000 oli liigaasta, aga aasta 2100, 2200 ja 2300 pole, 2400 on kuid 2500, 2600 ja 2800 pole jne.

Vanas Egiptuses jagati algselt ööpäev – kahe päikesetõusu vaheline aeg esialgu kaheks osaks – päevaks ja ööks. Tänastes mõõtühikutes kumbki 12 tundi pikad. Seejärel, umbes 2000. a e.Kr, jaotati nii päev kui öö tosinaks (12) võrdseks osaks – tekkis 24-tunnine ööpäev.

Babüloonlased olid umbes aastal 300 e.Kr esimesed, kes võtsid aja arvamises kasutusele 60-nd süsteemi. 360-päevane aasta oli jaotatud 60 dekaadiks, dekaadid omakorda väiksemateks 1/60-deks. Sealt ongi pärit tunni jaotamine 60 minutiks ning minuti jaotamine 60 sekundiks. Sekundid tekkisid kellade sihverplaatidele esimest korda umbes 16. sajandil. Sekundi „täpne“ pikkus defineeriti esmakordselt 1900. aastal, definitsiooni on täpsustatud 20. sajandil veel mitmel korral.

See artikkel on retsenseerimata.

Õpikud