KARL SUURE IMPEERIUM

7. klass > Ajalugu > Keskaeg

Mõisted

impeerium – keisririik; suurriik, kuhu kuulub palju rahvaid

krahv – piirkondlik asevalitseja, kelle nimetas kuningas, hiljem muutus aadlitiitliks

hertsog – hertsogkonna päritava võimuga valitseja

8.sajandi lõpuks valitses Karl Suur, kristlaskonna kaitsja ja Jumala maapealne esindaja, suuremat osa Lääne-Euroopast. 799. aastal puhkes Rooma paavst Leo III ja Rooma aadlike vahel tüli. Paavst põgenes üle Alpide Frangikuninga juurde ja palus talt abi. Karl suundus väega Rooma, lõpetas tüli ja seadis paavsti uuesti ametisse. 800. aasta jõulude ajal Kroonis Leo III Karli Püha Peetruse katedraalis Rooma keisriks. Taastati taas impeerium, mis oli kadunud Rooma riigi langemisega.

Karl Suur

Karl Suur sai 15 miljonilise elanikkonna valitsemisega väga hästi hakkama. Ta jagas riigi 250 krahvkonnaks, mida valitsesid krahvid, kellede ülesandeks oli kuninga nimel õigust mõista, maksusid koguda ja sõjas piirkonna vägesid juhtida. Krahvide tegevusel hoidsid silma peal erisaadikud. Tähtsaimad ametid andis ta Karolingidega abielu sidemetes olevatele aadlikele. Markkrahvid valitsesid riigi äärealadel, olid suuremate õigustega ja pidid vaenlaste rünnakuid iseseisvalt tõrjuma. Suuremate idapoolsete hõimualade juhid olid hertsogid. Valitseti inimesi mitte territooriume. Riigi suurus ja tugevus sõltus suhetest alamatega. Karolingidest kuningale antud isikliku truudusevande eest anti tähtsaid riigiameteid ja suuri maavaldusi koos mittevabade inimestega. Karl Suure ajal nõuti kõigilt vabadelt inimestelt truudusevannet, mida pidi aeg-ajalt uuendama.

Frangi riigil puudus pealinn, ta rajas üle riigi mitusada residentsi, mis pidid olema teda igal ajal vastu võtma kuningat ja ta saatkonda. Sagedaimini viibis Karl Aacheni residentsis, kus tegutses õukonnakool ja kuhu ehitati uhke palee ja kabel. Kuningas reisis mööda maad ringi, et kõigel silm peal hoida. Ta järgis seadustest ja korraldustest kinnipidamist ja suhtles ülikutega. Karl Suur reisis oma valitsusaja kestel keskmiselt 30km/päevas.

Aacheni katedraal

youtube_video

youtube_video

Sõjavägi

Kõige olulisemat rolli omas sõjavägi – iga-aastastel sõjakäikudel pidid osalema kõik vabad mehed. Kui eraviisiliselt ei jõutud relvastust osta või oli vaja töökäsi majapidamistes, siis pidid omasugused koonduma ja ühe sõjamehe mitme peale välja saatma. Kohustuste täitmata jätmise eest olid suured trahvid. Armee edu põhines peamiselt paremal varustusel. Peamise löögijõu moodustasid kallis soomusrüüs ratsaväelased, ühe mehe varustus maksis sama palju kui 18-20-pealine lehmakari. Ratsamehed said vajaliku relvastuse, riided ja toidu oma isandalt. Soomustatud ja hästi liikuvate ratsaväelaste kilbiks olid arvulises enamuses olevad mõõga ja odaga varustatud tavalised ratsanikud ja jalaväelased, kes lahingutes mängisid teisejärgulist rolli. Karl Suure vallutusretked keskendusid maade alistamisele ulatusid kaugemale ja kestsid kauem. Ratsaväe tähtsuse suurenedes kasvas sõjavarustuse maksumus veelgi. Väeteenistusekohustus sundis paljusid franke oma vaba inimese staatusest loobuma, end kogu pere ja maise varaga mõne aadliku, kloostri või piiskopi eestkoste alla andma. Isand andis põllud küll tagasi, kuid nende eest tuli andamit maksta – vabast maaharijast sai piiratud õigustega ja oma isandast sõltuv talupoeg. Ajapikku  kujunes sõjapidamine üksnes elukutselise sõjameeste kihi pärisosaks. Enamus rahavastikust pühendus maaharimisele ja sulandus kokku suurmaavaldajate mõisates töötavate mittevabade inimestega.

Karolingide impeerium

youtube_video

 

Karolingide sugupuu 12 sajandi joonis:

Karolingide sugupuu