Kas selline võib olla tulevik? Aldous Huxley raamatu “Hea uus ilm” esimene osa

Hiljuti ilmus uus tõlge legendaarsest raamatust „Hea uus ilm“. Raamatu esmatrükk ilmus 1931 ja Aldous Huxley lõi seal omapärase tulevikunägemuse, kus geenitehnoloogia abil inimesi vastavalt vajadusele luuakse. Siin on raamatu esimene osa, kus kirjeldab, kuidas inimesi luuakse ja jaotatakse.

“Utoopiad näivad nüüd hoopis teostatavamad, kui varem arvati. Ja meie ette kerkib hoopis isemoodi mure: Kuidas nende tegelikku teostumist vältida? … Utoopiad on teostatavad. Elu liigub utoopiate suunas. Ja võib-olla jõuab kätte uus sajand, kus vaimuinimesed ja üldse kõik rahvakihid hakkavad mõtlema, milliste vahenditega vältida utoopiaid ja pöörduda tagasi mitteutoopilise, vähem „täiusliku“ ja vabama ühiskonna juurde.” Nikolai Berdjajev

Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:

Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kirjavahemärgid

3.90 €
Gümnaasium, Iseõppijale, Eesti keel

I ja J-i õigekiri

2.90 €
1. klass, 2. klass, 3. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Harjuta eesti keelt A2-B1. Mängi ja nuputa

2.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Silbitamine algklassidele

2.90 €
1. klass, 2. klass, 3. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika kordamine 6. klassile

3.90 €
6. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Õpi eesti keelt teise keelena B2. Grammatika

2.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika gümnaasiumile: numbrite kirjutamine

2.90 €
Gümnaasium, Iseõppijale, Eesti keel

Õpi eesti keelt teise keelena B2

6.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika kordamine 8. klassile

3.90 €
8. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Õpi eesti keelt teise keelena B2. Lugemine

2.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Harjuta eesti keelt A2-B1

8.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Tähestik, tähestikuline järjekord, häälikute jagunemine

2.90 €
1. klass, 2. klass, 3. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika gümnaasiumile: täheortograafia

2.90 €
Gümnaasium, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika kordamine 9. klassile

3.90 €
9. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile

3.90 €
7. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika kordamine 4. klassile

3.90 €
4. klass, Iseõppijale, Eesti keel

Harjuta eesti keelt A2-B1. Lugemine

2.90 €
Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kokku- ja lahkukirjutamine

3.90 €
Gümnaasium, Iseõppijale, Eesti keel

Eesti keele grammatika gümnaasiumile: algustäheortograafia

3.90 €
Gümnaasium, Iseõppijale, Eesti keel

Esimene peatükk

Hall masajas hoone, kõigest kolmkümmend neli korrust. Peasissepääsu kohal sõnad Kesk-Londoni fertilisatsiooni- ja refleksiloomekeskus, selle all vapil Maailmariigi lipukiri „Ühtsus, identsus, stabiilsus“.

Alumise korruse üüratu ruumi aknad vaatasid põhja poole. Hoolimata suvest akende taga, hoolimata suure saali troopilisest lämbusest valitses kõledus, akendest kumav kalk kahkjas valgus otsis ahnelt mõnd rüütatud kuju, mõnd kaamet akadeemilist pelutajat, leidis aga üksnes kiiskavat portselani, klaasi ja niklit täis trööstitu labori. Kõledus mõjus kõledalt. Töötajail olid üll valged ürbid, käes koolnukarva kummikindad. Valgus oli jäine, elutu, tontlik. Vaid töölaudadel pikas tihedas reas kõrvuti mikroskoopide kollastest tuubustest paistis rammusat elusat ollust, mis täitis läikivaid torusid nagu või.

„Ja see,“ lausus direktor ust avades, „on viljastamissaal.“

Hingematvas vaikuses kummardus kolmsada viljastajat, vaid ajuti endamisi ümahtades või vilistades ennastunustavalt seadmete kohale, kui fertilisatsiooni- ja refleksiloomekeskuse direktor saali sisenes. Direktori kannul sibas salkkond elevil ja alandlikke värskeid tudengeid, kõik verinoored, rõõsad ja rohelised. Igaühel käes märkmik, millesse kohe, kui juht midagi ütles, meeleheitlikult kribima asuti. Otse autoriteedilt. Erakordne privileeg. Kesk-Londoni fertilisatsiooni- ja refleksiloomekeskuse direktor pidas oluliseks vastsetele tudengitele alati ise erinevaid osakondi tutvustada.

„Lihtsalt selleks, et teile üldpilti anda,“ seletas ta tudengitele. Sest kui nad sisukalt tööd teha tahtsid, pidi neil mingi üldpilt olema – ehkki võimalikult üldine, et neist saaksid tublid ja õnnelikud ühiskonnaliikmed. Sest nagu igaüks teab, soodustavad üksikasjad tublidust ja õnnelikkust, üldistamine on aga vaimselt kahjulik. Ühiskonna selgroogu ei moodusta filosoofid, vaid kogujad ja ilutsejad.

„Homme,“ lisas ta, naeratades neile natuke ähvardava südamlikkusega, „alustate tõsist tööd. Üldiste asjade jaoks pole teil enam aega. Seni aga …“

Seni oli neil see privileeg. Autoriteedilt otse märkmikku. Poisid kribisid kui hullud.

Pikk ja kuivetu, aga sirgeselgne direktor kõndis üle ruumi. Tal oli jõuline lõug ja esiletükkivad suurevõitu hambad, mida lopsakad verevad huuled vaevu katma ulatusid, kui ta parasjagu vait oli. Oli ta vana või noor? Kolmkümmend? Viiskümmend? Viiskümmend viis? Raske öelda. Seda küsimust ei kerkinudki: stabiilsuse ajastul, aastal 632 pärast Fordi sellist asja lihtsalt ei küsitud.

„Ma alustan algusest,“ ütles FRK direktor ja agaramad tudengid panid tema kavatsuse märkmikku kirja: alustada algusest. „Need siin,“ viipas direktor käega, „on inkubaatorid.“ Ja avades hermeetilise ukse, näitas ta neile raamideviisi nummerdatud katseklaase. „Nädala munarakuvaru. Neid säilitatakse kehatemperatuuril,“ selgitas ta. „Samas kui meessugurakke,“ jätkas ta, avades teise ukse, „tuleb säilitada kolmekümne viie kraadisel temperatuuril kolmekümne seitsme asemel. Normaalne kehatemperatuur muudab sigitusvõimetuks.“ Soojas peetud jäär tallesid ei sigita.

Inkubaatorite vastu nõjatudes kirjeldas ta neile, samal ajal kui pliiatsid mööda paberit silkasid, lühidalt kaasaegset viljastamisprotsessi, rääkides alustuseks kirurgilisest küljest – vabatahtlikust operatsioonist ühiskonna heaks, nimetamata fakti, et sellega kaasneb poole aasta palga mahus hüvitis; kirjeldades järgnevalt võtteid, kuidas välja lõigatud munasarja elus hoitakse ja aktiivselt areneda lastakse; rääkides optimaalsest temperatuurist, soolasusest, viskoossusest; nimetades vedelikku, milles eraldatud ja küpsenud munarakke hoitakse. Juhtides oma hoolealused töölaudade juurde, näitas direktor, kuidas seda vedelikku katseklaasidest välja võetakse, kuidas seda tilk tilga haaval mikroskoobi spetsiaalselt soojendatud preparaadilauale kantakse; kuidas selles leiduvaid munarakke võimalike hälvete suhtes kontrollitakse, üle loetakse ja poorsesse mahutisse paigutatakse; kuidas (ja ta viis tudengid protsessi jälgima) mahuti kastetakse sooja vedelikku, milles ujuvad spermatosoidid – tema väitel kontsentratsioonis vähemasti sada tuhat ühe kuupsentimeetri kohta; ja kuidas mahuti kümne minut pärast vedelikust välja tõstetakse ja selle sisu uuesti läbi uuritakse; kui mõni munarakkudest on viljastamata jäänud, see uuesti vedelikku kastetakse, mida vajadusel veel korratakse; kuidas viljastatud munarakud tagasi inkubaatorisse pannakse; kuhu alfad ja beetad jäävad pudelisse villimiseni; gammad, deltad ja üpsilonid võetakse aga juba kolmekümne kuue tunni pärast uuesti välja, et nendega Bokanovsky protseduur läbi viia.

„Bokanovsky protseduur,“ kordas direktor ja tudengid tõmbasid oma taskumärkmikes neile sõnadele joone alla.

Üks munarakk, üks embrüo, üks täiskasvanu – nii on tavaliselt. Aga bokanovskitud munarakk pungub, sigineb, jaguneb kaheksast üheksakümne kuue pungani. Igast pungast areneb täiuslik embrüo, igast embrüost kasvab normaalmõõdus täiskasvanud isend. Mis tähendab, et varasema ühe inimese asemel saadakse üheksakümmend kuus isendit. Progress.

„Sisuliselt seisneb Bokanovsky protseduur järjestikustes arengu seiskamistes. Peatame normaalse kasvamise ja paradoksaalsel kombel reageerib munarakk pungumisega.“

Reageerib pungumisega. Pliiatsid ei puhka.

Direktor osutas käega. Aeglaselt liikuval lindil sisenes suurde metallkasti raamitäis katseklaase, teine raamitäis ilmus nähtavale teiselt poolt. Aparaadid surisesid vaevukuuldavalt. Katseklaasid jäetakse kasti kaheksaks minutiks, seletas direktor. Kaheksa minutit tugevat röntgenkiirgust on munaraku taluvuse piir. Osa hukkub. Vastupidanutest resistentsemad poolduvad; enamikul tekib neli punga, mõnel kaheksa; kõik saadetakse tagasi inkubaatoritesse, kus pungad hakkavad arenema; kahe päeva pärast jahutatakse need äkitselt kiiresti maha, jahutades seisatakse areng. Pungad punguvad omakorda, andes igaüks kaks, neli, kaheksa punga. Pungumise järel töödeldakse neid alkoholiga peaaegu hukkumiseni, mille tagajärjel nad punguvad uuesti ja olles pungunud – pungad pungade pungadest – jäetakse nad seejärel – kuivõrd järgmine seiskamine oleks reeglina fataalne – rahulikult arenema. Selleks ajaks on algsest munarakust kujunenud kaheksa kuni üheksakümmend kuus embrüot – peab möönma, et loomuliku arenguga võrreldes on see tohutu edasiminek. Ja mitte mingid hädised kaksikud või kolmikud nagu endistel aegadel, kui munarakk teinekord juhuslikult kogemata jagunes, vaid mitmete tosinate kaupa identseid isendeid korraga.

„Mitmete tosinate kaupa,” kordas direktor, ajades käed laiali, justkui oleks tal midagi sülega jagada. „Mitmete tosinate kaupa.“

Aga ühel tudengitest jätkus naiivsust küsida, milles on selle eelised.

„Kulla noormees!“ Direktor pöördus järsult noormehe poole. „Kuidas sa ei mõista?“ Ta tõstis käe, nägu omandas pühaliku ilme. „Bokanovsky protseduur on üks peamisi sotsiaalse stabiilsuse tagatisi!“

Peamine sotsiaalse stabiilsuse tagatis.

Ühtsed partiid standardseid mehi ja naisi. Ühestainsast bokanovskitud munarakust oli võimalik saada kogu väikese ettevõtte personal.

„Üheksakümmend kuus identset isendit töötamas üheksakümne kuue identse masina taga!“ Direktori hääl lausa särises vaimustusest. „Lõpuks ometigi midagi kindlat. Esmakordselt ajaloos.“ Ta tsiteeris planeedi juhtkirja. „Ühtsus, identsus, stabiilsus.“ Tähenduslikud sõnad.

„Kui me suudaksime piiramatult bokanovskida, oleks probleem lahendatud.“

Lahendatud standardsete gammade, erinevuseta deltade, ühetaoliste üpsilonide abil. Miljonid identsed isendid. Viimaks ometi on bioloogiline masstoodang võimalik.

„Kahjuks ei suuda me piiramatult bokanovskida,“ raputas direktor kahetsusega pead.

Üheksakümmend kuus on ülempiir, seitsekümmend kaks kena keskmine. Tootes samast munarakust ja ühe mehe sugurakkudega võimalikult palju identsete isendite partiisid – on see parim (kahjuks alla ootuste), mida suudetakse. Aga isegi see ei õnnestu alati.

„Loomulikul teel võtab kahesaja munaraku küpsemine kolmkümmend aastat. Aga meie ülesanne on stabiliseerida elanikkond koheselt, nüüd ja praegu. Mis mõtet oleks mitmikud veerandsaja aasta peale jaotada?“

Ilmselgelt ei mingit mõtet. Aga Podsnapi tehnika oli küpsemisprotsessi tohutult kiirendanud. Praeguseks suudeti tagada saja viiekümne munaraku küpsemine kahe aastaga. Viljastage ja bokanovskige – teiste sõnadega, korrutage seitsmekümne kahega – ja te saate saja viiekümne identse mitmiku partii tulemuseks keskmiselt üksteist tuhat õde-venda, kelle vanus erineb vaid kahe aasta piires.

„Ja erandjuhul võib õnnestuda saada ühest munasarjast üle viieteistkümne tuhande täiskasvanud isendi.“

Direktor viipas neist sel hetkel mööduvale heledapäisele, õhetavale noormehele. „Härra Foster,“ hõikas direktor. Õhetav noormees tuli nende juurde. „Kas te ütleksite meile, härra Foster, milline on ühe munasarja rekord?“

„Meie keskuses kuusteist tuhat kaksteist,“ kostis härra Foster kõhklematult. Ta rääkis rabistades, tal olid vilkad sinised silmad ja ta nautis ilmselgelt numbrite vuristamist. „Kuusteist tuhat kaksteist, sada kaheksakümmend üheksa partiid identseid mitmikuid. Aga mõnes troopikas asuvas keskuses on saavutatud paremaid tulemusi,“ kädistas ta edasi, „Singapuris on korduvalt saadud üle kuueteist tuhande viiesaja. Ja Mombasas on jõutud seitsmeteistkümne tuhande piirile. Ehkki neil on märgatavaid eeliseid. Peaksite nägema, kuidas neegrinaise munasari kasvuhormoonile reageerib! See on rabav, kui olla Euroopa materjaliga harjunud. Sellegipoolest,“ lisas ta naeratades (ja tal süttis silmis võitlussäde ja ta ajas lõua sõjakalt ette), „sellegipoolest ei kavatse me neile alla vanduda. Ma töötan praegu ühe võrratu delta-miinus munarakuga. See on kõigest kaheksateist kuu vanune, aga saanud juba, villituna ja embrüotes, üle kaheteistkümne tuhande seitsmesaja lapse. Ja peab veel vastu. Me alles näitame neile.“

„Vaat selline hoiak mulle meeldib!“ hüüatas direktor ja patsutas härra Fosterile õlale. „Tulge kaasa ja jagage neile noortele oma teadmisi.“

Härra Foster naeratas tagasihoidlikult. „Hea meelega.“ Liiguti edasi.

Villimisruumis käis üksmeelne korrapärane sagimine. Keldrikorruse elundilaost saabusid väikeste liftidega sea kõhukelmeribad, mis olid juba vajalikku mõõtu lõigatud. Vaikne vuhin ja plõksti! liftiluugid avanesid; pudelivooderdaja pidi üksnes käe sirutama, võtma riba, pudelisse pistma, ühtlaseks siluma. Vaevu jõudis vooderdatud pudel lõputul konveierilindil käeulatusest välja, kui käis vuhin ja plõksatus ja keldrisügavikust jõudis üles järgmine kelmeriba, et see pistetaks järgmisesse pudelisse, mis lindil lõputus reas oma järge ootas.

Vooderdajate kõrval olid matrikulaatorid. Pudelite konveierlint liikus edasi, ükshaaval võeti katseklaasidest munarakud, et asetada suurematesse mahutitesse; osavalt lõigati kelmeribasse sälk, kobarloode kukutati kohale, valati peale soolalahus … ja juba liikus pudel edasi ning kätte jõudis etiketikleepijate kord. Pärilikkus, viljastamiskuupäev, kuulumine Bokanovsky rühma – kõik andmed kanti katseklaasilt üle pudelile. Enam mitte anonüümsed, vaid nimega, identifitseeritud anumad liikusid vähehaaval aeglaselt lindiga läbi seinas oleva avause sotsiaalse predestinatsiooni ruumi.

„Kaheksakümmend kaheksa kuupmeetrit kartoteeke,“ ütles härra Foster õndsalt, kui nad järgmisse ruumi sisenesid.

„Kus on kogu asjakohane info,“ lisas direktor.

„Mida igal hommikul uuendatakse.“

„Ja igal pärastlõunal kooskõlastatakse.“

„Mille põhjal tehakse prognoose.“

„Nii ja nii palju isendeid, seda ja teist sorti omadustega,“ täiendas härra Foster.

„Jagatud erinevatesse rühmadesse.“

„Optimaalne villimishulk igal ajahetkel.“

„Mis võimaldab ootamatud kaod koheselt korvata.“

„Koheselt,“ kordas härra Foster. „Te ei oska aimatagi, kui palju ületunde ma pidin tegema pärast viimast Jaapani maavärinat!“ Ta vangutas naerusuiselt pead.

„Predestinaatorid saadavad oma kalkulatsioonid viljastajatele.“

„Kes omakorda neile küsitud embrüod annavad.“

„Ja siia jõuavad pudelid täpsemaks predestinatsiooniks.“

„Pärast mida saadetakse need alla embrüote hoidlasse.“

„Kuhu meiegi nüüd suundume.“

Härra Foster avas ukse ja läks kõige ees trepist alla keldrisse.

Siingi valitses troopiline palavus. Nad laskusid tihenevasse hämarusse. Topeltuks ja

kahekordne koridorikäänak kaitsesid keldrit vähimagi päevavalguse eest.

„Embrüod on nagu filmilint,“ naljatas härra Foster, lükates teise ukse lahti. „Nad taluvad üksnes punast valgust.“

Ja lämbe hämarus, kuhu tudengid talle järgnesid, oligi verevpunane nagu pimedus suletud laugude taga suvisel pärastlõunal. Lõputute ridadena kõrguvatel riiulitel helkisid pudelite kummuvad küljed justkui lugematute rubiinide säras, riiulite vahel liikusid ähmased kummituslikud mehed ja naised punetavate palede ja muude luupuse tunnustega. Aparaatide undamine ja lõgin panid õhu tasakesi liikuma.

„Nimetage neile mõned arvud, härra Foster,“ palus rääkimisest tüdinud direktor.

Seda ei pidanud härra Fosterile teist korda ütlema.

„Kakssada kakskümmend meetrit pikk, kakssada meetrit lai, kümme meetrit kõrge.“ Ta osutas ülespoole. Nagu janu kustutavad tibud tõstsid tudengid pilgu kõrgele lakke.

Kolm riiulitasandit: alumine korrus, esimene rõdu, teine rõdu.

Ülemise rõdu ämblikuvõrgutaoline teraskonstruktsioon alumise rõdu kohal kadus igas suunas pimedusse. Läheduses laadisid kolm punast kummitust kiiruga eskalaatorilt korvpudeleid maha.

Eskalaator tuli siia sotsiaalse predestinatsiooni ruumist.

Pudelid asetati ühele viieteistkümnest riiulist. Ehkki seda polnud kohe näha, oli iga riiul konveier, mis liikus kiirusega kolmkümmend kolm ja kolmandik sentimeetrit tunnis. Kakssada kuuskümmend seitse päeva, kaheksa meetrit päevas. Ühtekokku kaks tuhat ükssada kolmkümmend kuus meetrit. Üks ring keldripõranda tasandil, teine esimesel rõdul, pool ringi teisel, kuni kahesaja kuuekümne seitsmendal hommikul paistis väljastamisruumi valgus. Nii-öelda autonoomne eksistents.

„Aga vahepeal,“ tegi härra Foster kokkuvõtte, „oleme nendega kaunis palju teha jõudnud. Oh, vägagi palju.“ Ta naeris teadja võidukusega.

„Selline hoiak mulle meeldib,“ ütles direktor veel korra. „Kõnnime ringi. Teie rääkige neile kõigest, härra Foster.“

Härra Foster rääkis nagu kord ja kohus.

Rääkis neile kelmekihis kasvavast embrüost. Andis neile maitsta rammusat vereasendajat, millega embrüot toidetakse. Selgitas, miks seda peab stimuleerima platsentiini ja türoksiiniga. Jutustas kollaskeha ekstraktist. Näitas pihusteid, mille abil seda automaatselt iga kaheteistkümne meetri tagant nullist kuni kahe tuhande neljakümnenda meetrini manustatakse. Rääkis kasvuhormooni vähehaaval suurendatavast annusest, mida viimasel üheksakümne kuuel meetril manustatakse. Kirjeldas kunstlikku emavereringet, mis paigaldatakse igasse anumasse saja kaheteistkümnendal meetril; näitas vereasendaja mahutit, tsentrifugaalpumpa, mis paneb vedeliku ühtlaselt üle platsenta voolama ja juhib läbi tehiskopsu ja jääkainefiltri. Mainis embrüo tülikat aneemiakalduvust, nimetades ühtlasi suuri seamaoekstrakti ja varsaloote maksa annuseid, mida sellest hoidumiseks manustatakse.

Ta näitas tudengitele lihtsat seadeldist, mille abil kõiki embrüoid liikumisega harjutamiseks igast kaheksast meetrist kahel viimasel üheaegselt raputatakse. Viitas nn väljastamistraumale ja loetles ettevaatusabinõusid selle ohtliku šoki minimeerimiseks villitud embrüote asjakohase treenimise abil. Rääkis soo määramise testidest kahesajandal meetril. Selgitas etiketisüsteemi, kus T tähistab meessugu, ring naissugu, ja neid, kellest saavad frimartinid, must küsimärk valgel taustal.

„Sest suuremal osal juhtudest,“ jätkas härra Foster, „on sigivus lihtsalt koorem. Üks viljakas munarakk tuhande kahesajast on meie eesmärkideks täiesti piisav. Aga me tahame, et meil oleks valikuvõimalus. Ja mõistagi peab alati ohutust silmas pidama. Niisiis laseme kolmekümnel protsendil naisembrüotest normaalselt areneda. Teised saavad kuni lõpuni iga kahekümne nelja meetri järel meessuguhormooni. Tulemus: neist saavad frimartinid, struktuuri poolest üsna normaalsed (kui jätta kõrvale, et neil võib esineda kalduvust habeme kasvamiseks, pidi ta tunnistama), aga viljatud. Täiesti steriilsed. Mis toob meid viimaks,“ jätkas härra Foster, „looduse pelga imiteerimise juurest tunduvalt huvipakkuvamasse teadusmaailma.“

Ta hõõrus käsi. Arusaadavalt ei rahuldu nad ükspäinis embrüote väljahaudumisega, millega saab iga lehm hakkama.

„Me määrame neile saatuse ja kohandame nad selleks. Meie beebid tulevad ilmale sotsialiseeritud olenditena, alfade ja üpsilonidena, tulevaste reoveekäsitlejatena või tulevaste …“ Ta pidi juba ütlema „tulevaste maailmajuhtidena“, aga parandas end, öeldes selle asemel „tulevaste fertilisatsioonikeskuste direktoritena“.

Fertilisatsiooni- ja refleksiloomekeskuse direktor võttis komplimendi vastu naeratusega.

Nad möödusid üheteistkümnenda riiuli kolmesaja kahekümnendast meetrist. Noor beeta-miinusest mehaanik tegutses kruvikeeraja ja mutrivõtmega mööduva pudeli vereasenduspumba kallal. Mutrite pingutamisel kahanes elektrimootori surin kübekese võrra. Veel üks keere … Viimane keere, ta heidab pilgu pöördelugejale, ja valmis see ongi. Tehnik astus paari sammu võrra edasi ja alustas tööd järgmise pumbaga.

„Kahandab pöörete arvu minutis,“ selgitas härra Foster. „Sedaviisi liigub vereasendaja aeglasemalt ja läbib kopsu pikema ajaga, nii et embrüo saab vähem hapnikku. Hapnikuvaegus on embrüo kehva tervise tagamiseks parim vahend.“ Ta hõõrus uuesti käsi.

„Aga miks peaks embrüol kehv tervis olema?“ küsis üks tudeng süütult.

„Ohmu!“ ütles direktor pika vaikuse järel. „On siis nii raske aru saada, et üpsiloni embrüo vajab nii üpsiloni keskkonda kui ka üpsiloni pärilikkust?“

Nähtavasti polnud küsija selle peale tulnud. Ta sattus segadusse.

„Mida madalam kast,“ ütles härra Foster, „seda vähem hapnikku. Esmalt mõjutab see aju. Seejärel luustikku. Seitsmekümne protsendi hapniku korral normaalsest saame kääbused. Sellest vähesema hapnikuga silmitud ebardid.“

„Kes on täiesti kasutud,“ lõpetas härra Foster.

„Samas“ (tema hääles tärkas usalduslik õhin), „milline kasu ühiskonnale, kui me avastaksime, kuidas küpsemisperioodi lühendada!“

„Võrrelgem hobusega.“

Nad võrdlesid.

„Hobune on kuueselt küps, elevant kümneselt. Aga kolmeteistaastane inimene pole veel suguküps. Päriselt täiskasvanuks saadakse alles kahekümneselt. Siit ka selle pikaldase arengu vili – mõistus.“

„Aga üpsilonid ei vaja mõistust,“ ütles hr Foster õigusega.

„Ei vaja ega saa ka. Aga olgugi üpsilon kümneselt vaimselt küps, pole ta kehaliselt töökõlbulik enne kaheksateistkümnendat eluaastat. Ülearused ja mõttetud ebaküpsuseaastad. Milline tohutu sääst oleks ühiskonnale, kui kehalist arengut saaks kiirendada nii, et see oleks sama kiire kui näiteks veisel!“

„Tohutu!“ pomisesid tudengid. Härra Fosteri vaimustus nakatas.

Ta läks üksikasjalikuks, rääkis anomaalsest endokriinsest koordinatsioonist, mis paneb inimesi nii aeglaselt kasvama; pidades selle põhjuseks germinatiivset mutatsiooni. Kas selle germinatiivse mutatsiooni mõju saaks kuidagi katkestada? Kas oleks kuidagi võimalik üpsiloni embrüo mingi sobiva võttega viia koera või veise tavaseisundisse? See oli probleem, mis ootas lahendamist.

Pilkingtonil oli Mombasas õnnestunud saada isendeid, kes said suguküpseks juba neljaselt ja täiskasvanuks kuue ja pooleselt. Teaduse triumf. Aga sotsiaalselt kasutu. Kuueaastased mehed ja naised olid liiga rumalad isegi üpsiloni töö jaoks. See oli kõik-või-mitte-midagi protsess; modifitseerimine kas õnnestus või kukkus täielikult läbi. Ikka veel püüti leida täiuslikku kompromissi kahekümnese ja kuuese täiskasvanu vahel. Senini tulutult. Härra Foster vangutas ohates pead.

Punases hämaruses uidates olid nad jõudnud üheksanda riiuli saja seitsmekümnenda meetrini. Sealtpeale oli üheksas riiul kinnine ja pudelid liikusid edasi omamoodi tunnelis, milles olid siin-seal paari-kolmemeetrised avad.

„Temperatuuriga harjutamine,“ ütles hr Foster.

Palavad tunnelid vaheldusid jahedatega. Jahedusele lisas ebamugavust kalk röntgenkiirgus. Väljastamise ajaks tekkis embrüotel külmakartus. Neile oli määratud minek troopikasse, et hakata kaevuriteks, kunstsiidikangruteks ja terasetöölisteks. Edaspidi viiakse nende vaimne hoiak vastavusse kehalise tajumisega. „Meie mõjutame neid soojusega arenema ja kasvama,“ lõpetas hr Foster. „Meie ülakorruse kolleegid õpetavad neid seda armastama.“

„Õnne ja tubliduse saladus ongi selles,“ torkas direktor õpetavalt vahele, „et armastada seda, mida peab tegema. Kogu refleksikujundamise mõte on panna inimesi oma vältimatut sotsiaalset staatust armastama.“

Kahe tunneli vahelises avas sondeeris meditsiiniõde pika peenikese süstlaga ettevaatlikult mööduva pudeli geeljat sisu. Tudengid oma teejuhtidega silmitsesid teda mõne hetke vaikuses.

„Jõudu, Lenina!“ kõnetas härra Foster meditsiiniõde, kui too viimaks süstla välja tõmbas ja end sirutas.

Võpatusega pööras Lenina end ringi. Hoolimata luupusest ja punetavatest silmadest võis igaüks näha, et ta oli ebatavaliselt ilus.

„Henry!“ Punetades naeratas ta vastuseks, paljastades korallvalge hambarea.

„Hurmav. Hurmav,“ pomises direktor ja, patsutanud naist kergelt mõne korra, sai vastu aupakliku naeratuse.

„Mida sa neile annad?“ päris härra Foster, võttes ametlikuma tooni.

„Oh, harilikku tüüfust ja unitõbe.“

„Troopikasse minevate töötajate vaktsineerimine algab saja viiekümnendal meetril.“

Härra Foster selgitas tudengitele. „Siis on embrüotel veel lõpused. Sisuliselt vaktsineerime kala tulevase inimese haiguste vastu.“ Pöördus siis tagasi Lenina poole, öeldes: „Kümme enne viit pärast lõunat katusel nagu tavaliselt.“

„Hurmav,“ ütles direktor veelkord ja neiut viimast korda patsutanud, eemaldus teiste kannul.

Kümnendal riiulil tõsteti järgmise põlvkonna keemikute plii-, seebikivi-, tõrva- ja klooritaluvust. Parasjagu jõudis kolmanda riiuli tuhande ühesajanda meetri tähiseni esimene kahesaja viiekümnest reaktiivlennukitehnikute embrüote partiist. Eriline seade hoidis nende anumad pidevas pöörlemises. „Et parandada tasakaalutunnetust,“ selgitas hr Foster. „Õhus reaktiivlennuki parandamine pole naljaasi. Aeglustame neil vereringet, kui nad on õiget pidi, nii et neil tekib hapnikupuudus, ja kui nad on pea alaspidi, kahekordistame vereasendaja läbivoolu. Nad õpivad pahupidiolekut heaolutundega seostama: tõeliselt hästi tunnevad nad ennast üksnes pea alaspidi.“

„Ja nüüd,“ jätkas hr Foster, „näitan ma teile äärmiselt huvitavaid võtteid alfa pluss intellektuaalidega. Meil on neid suur partii viiendal riiulil. Esimesel rõdul,“ hüüdis ta kahele poisile, kes olid hakanud alla minema.

„Nad on kusagil üheksasajandal meetril,“ selgitas ta. „Intellektuaalide refleksidega ei saa alustada enne, kui loode on saba kaotanud. Tulge minu järel.“

Aga direktor oli kella vaadanud. „Kümne pärast kolm,“ ütle ta. „Kahjuks pole meil intellektuaalide jaoks aega. Me peame jõudma üles lastetuppa enne, kui lapsed lõunauinakust ärkavad.“

Härra Foster oli pettunud. „Heidame vähemalt korraks pilgu väljutusruumi,“ nurus ta.

„Olgu pealegi.“ Direktor naeratas järele andes. „Üksainus pilk.“

See artikkel on retsenseerimata.