KÄSITÖÖ JA KÄSITÖÖLINE

7. klass > Ajalugu > Keskaeg

Mõisted

tsunft – käsitööliste kutseorganisatsioon

skraa – tsunfti põhikiri

tsunftisundus – kord, mis lubas mingil kutsealal töötada ainult vastava tsunfti meistritel

Käsitööline on elukutseline käsitöö tegija, kes müüb oma toodangut või on ühinenud oma toodangu kaitseks ja turustamiseks teiste käsitöötegijatega. Käsitööliste ja käsitöökodade arv sõltus linna suurusest ja vajadustest. 14.-15. saj võis olla ühes linnas 20-150 eriala. Erinevad käsitöömeistrid koondusid linna eri piirkondadesse, parkalid (levitasid haisu) ja sepad (tulekahju oht ja tugevad helid) tõrjuti tihti äärelinna või linnamüüri taha. Käsitöömeistri positsioon sõltus tema erialast. Eriti hinnatud olid kullassepad, klaassepad, pagarid, maalrid, rätsepad, kukkursepad. Samas  saunamehi, habemeajajaid ja linakangruid peeti alamateks ametiteks. Töötati kodus ja tööpäevad kestsid varavalgest hilisööni, eesmärgiks valmistada meisterlik ja tsunfti nõuetele vastav toode, muidu oli õigus tsunftil see hävitada ja lisaks pidi tasumma ka trahvi.

Ameti õppimine algas õpipoisi staatusest (eri eriladel erinev 2 -max 10 aastat) sellele järgnesid selli aastad, mis lõppesid kutseeksamiga, kus esitati meistritöö, mille alusel oli võimalik saada tsunfti liikmeks. Tsunfti liikmel oli ka abielukohustus, soovitatav oli abielluda sama eriala tsunfti liikme tütre või lesega.

Tsunft võis koondada endas ühe või mitme lähedase ameti linnakäsitööliste meistreid.

Esimesed tsunftid tekkisid 10. saj Itaalias. Tsunftid e. käsitööliste vennaskonnad tegutsesid omavalitsuslike erialaühendustena, mille tegevust reguleeris rae poolt kinnitatud põhikiri – skraa. Skraas fikseeriti tsunftide liikmete õigused ja kohustused. Tsunfti eesotsas oli tsunftivanem. Tsunfti ülesandeks oli kaitsta oma liikmete huve, reguleerida tootmist ja toodete müüki, kontrollida toodete kvaliteeti. Igal tsunftil oli oma atribuutika(lipud, pitsat, laegas), omad pidustused ja kombed ja jõukamatel ka oma maja. Reklaam ja tsunftisisene konkurents olid keelatud, kasutatavad töövõtted olid fikseeritud ja seaduste rikkumine tõi enesega kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise. Kõige selle tõttu käsitöömeister rikkaks küll ei saanud, aga elas seisusekohaselt ära.  14.-15. Saj kujunes linnas tsunftisundus, mis tähendas, et eriala võisid omada ainult tsunfti meistrid, tsunfti mittekuuluvaid käsitöölisi nimetati vusserdajateks ja pööningujänesteks. Samas pidurdas keskaegne tsunftikorraldus käsitöö ja majanduse arengut. Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi: organisatsiooni liikmeskond moodustas ühise kaitsesalga, veetis koos vaba aega (joodud), pidas ühiselt usupühi, tegeles hoolekandega jne. Tsunftisiseseid asju otsustasid ainult käsitöömeistrid, kellel oli isiklik töökoda ja kelle teenistuses olid täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid. Tegelesid vaeste hoolekandega –abistati raha ja toiduga vaesunud, haigeid, vanu ja töövõimetuid tsunftikaaslasi.

13.-15. saj võitlesid tsunftid patritsiaadiga võimu pärast linnavalitsuses. Tsunfikord lagunes 16.-18. saj.

youtube_video