KATOLIIKLIK KULTUURIELU KESKAJAL

Keskajal ühendas kogu Euroopat katoliiklus ja ladina keel ning sellel põhnes kultuurielu. Ladina keelt kasutati kirikutes, kloostreis, ülikoolides, kauplemisel, diplomaatias jne. Vana-Liivimaa  piiskopkondade keskustesse rajati toomkoolid, millest kõige kauem töötas Tallinna Toomkool. Toomkoolide eesmärgiks oli tagada haritud vaimulike järelkasv, kuid õpetati ka linnarahva lapsi. Esimeses kooliastmes õpetati grammatikat, retoorikat ja dialektikat, teises aga aritmeetikat, geomeetriat, muusikat ja astronoomiat. 15.saj.hakati rajama lihtrahva jaoks linnakoole, mis koosnesid alamastmest või olid ka ülemastmega. Talupoegadest olid koolis käinud väga vähesed.. Maakohtades olid kultuurivahendajaks kihelkonnapreestrid ja rändmungad. Eesti oli jagatud kirikukihelkondadeks. Kloostrid olid olulised kultuurikolded, eriti paistis silma Tallinna dominiiklaste klooster. Kloostrid levitasid teadmisi ja oskusi kaudselt. Dominiiklaste ja frantsiskaanide mungad liikusid ringi ja suhtlesid rahvaga. Tsistertslastel aga olid suurepärased saavutused põlluharimises ja aianduses. 1407 a. asutasid birgitiinid Pirita kloostri, mille puhul oli tegemist segakloostriga. Klooster etendas olulist rolli ümberkaudsete eestlaste usuelus.

See artikkel on retsenseerimata.