Keskaeg Eestis. Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng

Keskaeg Eestis.

Vana-Liivimaa linnade teke ja kaubanduse areng

Omaette probleem on linnade teke Vana-Liivimaal ja selle mõju kogu maa sotsiaalmajanduslikule ja poliitilisele olukorrale. Kuigi Eesti alal oli 13. sajandil mitmeid sõjalis-poliitilise ja kirikliku tähtsusega asulaid —Tallinn, Tartu, Otepää, Lihula, Haapsalu, Viljandi, Pärnu — on selgemaid allikalisi andmeid linna kujunemisest tol perioodil vaid seoses Tallinna ja Tartuga.

Viljandi ordulinnuse makett

Viljandi linnus1

Pildi allikas 

Mitme teise ülalnimetatud asula asend osutus pikemas perspektiivis majanduslikus ja geopoliitilises mõttes ebasoodsaks — näiteks paiknes Otepää liialt lähedal tihti vaenulikele Vene vürstiriikidele ning asus eemal veeteedest, Lihula aga ei sobinud looduslikult suuremaks sadamaks.

Lübecki õiguse Tallinna koodeks

Nii Tallinna kui ka Tartu puhul võib oletada, et algne linnaline asula kujunes kindluse (Tallinnas ordulinnuse ja piiskopi residentsi ning Tartus piiskopilinnuse) ümber välja 13. sajandi keskpaigaks, kuid täpsemad allikad nende varaste asulate iseloomustamiseks puuduvad. Ajalookirjanduses leidub lennukaid oletusi skandinaavia ja vene kaubahoovide olemasolu kohta hilisema Tallinna all-linna kohal ammu enne seda, kui taanlased võitsid 1219. aastal eestlastega Tallinna all peetud lahingu. Ei arheoloogia andmetest ega kirjalikest allikatest pole sellele seni kinnitust leitud.

Keskaja Eesti linnad

Mõlemad linnad said linnaõiguse arvatavasti juba 13. sajandi keskpaigaks, Tallinn kasutas Lübecki, Tartu aga Riia õigust. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist. Nii näiteks oli Tallinnal kogu keskaja vältel tihe side Lübeckiga, kuna Lübecki raad oli kõrgeimaks kohtuinstantsiks kõigile Lübecki õigust kasutavatele linnadele.

Hansakoge

Tallinna ja Tartu jõukuse eelduseks oli võimalus arendada kaubandust, mis sõltus otseselt nende linnade geograafilisest asendist — Tartu jäi läänest Pihkvasse ning sealt Novgorodi ulatuvale maa- ja veeteele, Tallinna asend võimaldas kontrollida laevasõitu piki Eesti põhjarannikut Neeva jõele suunduval kaubateel. Kauplemine Venemaaga, eeskätt Novgorodiga, oli tõusnud saksa kaupmeeste huviorbiiti juba saksa idakolonisatsiooni algusega. Võimalus osaleda vahendajana Venemaa ja Lääne vahelises kaubanduses oli nii Tallinna kui ka Tartu jaoks eluliselt oluline, kuna kumbki linn ei saanud oma arengus loota ainult kohaliku tagamaa ressurssidele. Läbi kogu keskaja ning osalt uusajalgi kaubeldi enam-vähem samade kaubaartiklitega. Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahku, vaha, Eestist teravilja ja lina, Läänest veeti sisse soola, kangaid, heeringat, veine, vürtse jm.

Tallinna linnamüüri Tallitorn

Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest — poole või enamgi — moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt.

Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, s.t alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris kohtukorraldust ja kauplemistingimusi ning sätestas linna heakorda puudutavaid küsimusi. Peamisteks karistusteks olid rahatrahvid, harvem kehalised karistused või pagendamine.

Tallinna privileegide kinnitamine Saksa ordu poolt

Eraldi probleem on linnade suhtlemine maahärraga. Üldreeglina üritasid maahärrad ühelt poolt anda linnadele soodustusi, eriti kauplemissoodustusi (näiteks tollivabadus), et edendada nende arengut, teisalt aga püüdsid linnade siseasju kontrollida. Taani asehaldurite võim Tallinna all-linnas muutus 13. sajandi jooksul üha nõrgemaks ning järgmine maahärra, Saksa Ordu Liivimaa haru, hakkas linna asjadesse rohkem sekkuma alles 15. sajandi lõpust – 16. sajandi algusest alates. Tartus üritas piiskop maahärrana aeg-ajalt linna õiguskorda puudutavates küsimustes kaasa rääkida, ent saavutas enamasti üksnes konflikti linnaga.

 

eesti-ajalugu-lhilevaade-15-728

 

Keskaja linn

Keskaegne Tartu

Keskaegsed linnused

 

Loe lisaks:

Viljandi ordulinnus

See artikkel on retsenseerimata.