Keskaeg Eestis. Vana-Liivimaa sisesündmused 14. sajandil. Jüriöö ülestõus

Keskaeg Eestis.

Vana-Liivimaa sisesündmused 14. sajandil. Jüriöö ülestõus

14. sajand on Eesti ajaloos kohalike maahärrade teravate omavaheliste hõõrumiste aeg. Peamiselt seisnes see Saksa Ordu Liivimaa haru ning piiskoppide võitluses maade ning mõjusfääride pärast.

"Jüriöö märguanne"

Eesti vanema ajaloo üks intrigeerivamaid sündmusi, mille tagamaad on senini suures osas selgusetud, oli aastatel 1343–1345 toimunud eestlaste vastuhakk võõrvõimule, nn Jüriöö ülestõus. Teadaolevalt algas ülestõus taanlaste alal Põhja-Eestis jüripäeval, 23. aprillil 1343. Ordumeistri kaplanile Bartholomeus Hoenekele omistatud nn Liivimaa noorema riimkroonika järgi rüüstasid eestlased Padise tsistertslaste kloostri ning tapsid sealsed mungad, samuti hulgaliselt saksa soost vasalle. Eestlased valisid endile neli juhti, keda nad kutsusid kuningateks („kuningas“: sõna laenati juba enne vallutust — skandinaavia konung, vanaülemsaksa kuning— ning tähistas eesti keeles algselt vanemat või sõjapealikku). Talupoegade vägi piiras Harjumaal Tallinna ning Läänemaal piiskopi residentsi Haapsalut. Lisaks pöördusid eestlased teisel pool Soome lahte võimul olnud Rootsi maapealike, Turu (Åbo) ja Viiburi foogti poole palvega neile võitluses appi tulla ning saidki Soomest lubaduse abiväge saata.

Eestlaste lootust foogtide sõjalisele toetusele seletab asjaolu, et Rootsi riik, mille valduste hulka kuulus ka Soome, ilmutas pikemat aega huviLäänemere idakalda vastu. Tõenäoliselt oli Rootsi sekkumisest huvitatud ka vähemalt osa Põhja-Eesti vasallidest, kes tundsid ordu tugevnedes ja Taani kuningavõimu nõrgenedes üha enam muret oma tuleviku pärast. Enne Jüriöö ülestõusu oli Rootsi Taani nõrkust kasutades vallutanud mitmeid Taanile kuulunud alasid Skandinaavia poolsaarel — neis tingimustes on Rootsi huvi tõus Taani valduste vastu Põhja-Eestis igati mõistetav.

Sisepoliitilistes raskustes vaevlevalt Taanilt ei saanud oodata kiiret abi ülemereprovintsi rahustamiseks ning Taani asevalitseja Tallinnas läkitas abipalve Saksa Ordu Liivimaa haru meistrile Burchard von Dreilebenile, kes sel ajal pidas orduväega sõda Pihkva vastu. Ordumeister asuski viivitamatult Tallinna poole teele, katkestades sõdimise idapiiril. Eestlased läkitasid seepeale ordumeistri juurde oma saadikud — neli kuningat —, kes kohtusid ordumeistriga Paide ordulinnuses; läbirääkimiste ajal tekkis kokkupõrge, mille käigus eestlaste pealikud tapeti. Järgnenud lahingutes eestlaste ja orduvägede vahel said eestlased lüüa, Tallinn ning Harju-Viru vasallid andsid end ordumeistri kaitse alla ning vahepeal Tallinna reidile jõudnud Turu ja Viiburi foogti laevastik oli sunnitud tagasi pöörduma.

Näib, et 14. sajandi keskel olid eestlased veel arvestatav poliitiline jõud — seda ka rahvusvahelisel areenil —, mis võimaldas põhjendatult loota Turu ja Viiburi foogtide sekkumisele. Mõned Jüriöö sündmusi kajastavad kroonikateated on ülestõusu esitanud ka eestlaste katsena heita kõrvale ristiusk.

Varbola Jaanilinn

Teisalt võib Jüriöö ülestõusu vaadelda ka ühe lülina 14. sajandil üle Euroopa levinud talurahva vastuhakkudeahelast, millel sageli ei olnud selgeid ja loogilisi majanduslikke, poliitilisi või usulisi põhjuseid.

Ei ole teada, kui suure tagasilöögi põhjustas ülestõus Eesti ala majandusele ja rahvastikule. Üksikutes allikates on viiteid maa laastatusele ja mahajäetusele veel aastaid pärast ülestõusu mahasurumist. Mõju pidid avaldama nii eestlaste kui ka sakslaste inimkaotused, rääkimata majandustegevuse soikumisest. Võimalik, et mingi osa oli 14. sajandi keskpaiga tagasilöögis üle Euroopa levinud Mustal Surmal, kuigi Eesti puhul pole teateid sellest, millises ulatuses ja kas üldse katk selle epideemialaine käigus siinsetel aladel levis. Võimalik, et haiguse ulatus oli tagasihoidlik, nagu mõnel teiselgi Euroopa äärealal.

Üsna ilmseks võib pidada eesti talurahva õigusliku seisundi järk-järgulist halvenemist alates Jüriöö ülestõusu mahasurumisest. Samaaegselt stabiliseerus vasallkonna õiguslik seisund: juba 1315. aastal oli nn Valdemar-Eriku lääniõigusega (Taani kuninga Erik VI Menvedi poolt Põhja-Eesti jaoks sõnastatud õigusnormide kogum) sätestatud maahärra suhteid vasallidega ja kohtukorraldust ning tagatud läänide pärandumine meesliinis.

Oluline poliitiline muudatus Põhja-Eestis toimus 1346. aastal, mil Taani kuningas Valdemar IV müüs oma siinsed valdused Saksa Ordule. Sellel tehingul ei olnud otsest seost Jüriöö ülestõusuga: sisepoliitilistest raskustest ja rahapuudusest kurnatud Taani oli juba enam kui kümme aastat tõsiselt kaalunud Põhja-Eesti valdustest loobumist. Järgmisel aastal pärast müüki andis ordu kõrgmeister Põhja-Eesti ordu Liivimaa haru valdusse ning ordu positsioon kogu Liivimaal tugevnes. Need tehingud ei tähendanud Taani ambitsioonide täielikku lõppemist Põhja- ja Lääne-Eesti suhtes. Näiteks üritasid taanlased nii Tallinna kui ka Saare-Lääne piiskopitooli täitmisel kaasa rääkida veel 15. sajandilgi.

eesti-ajalugu-lhilevaade-16-728

eesti-ajalugu-lhilevaade-17-728

See artikkel on retsenseerimata.