KESKAEG. Motett

Umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett, mis oli oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti.

Peagi motett täiustus ning selles võis olla:

  • häälte rütm erinev
  • erinevate sõnadega tekst erinevas häältes
  • häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).

Sellist “organumi” hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse – motett.

Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks. Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini.

Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu.

Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett.

Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja “kompositsiooni keerukuse tõttu”. Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet – kanda liturgilist teksti.

  1. saj tuli motett kirikusse tagasi.

Motett ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja.

Motetist kujunes keskaja muusika lemmikžanr.

Josquin Desprez: Ave Maria (Motet):

See artikkel on retsenseerimata.

Õpikud