Kirjandi lõpetus – 7 enim levinud veatüüpi

12. klass > Eesti keel > Kirjandiabi

Kirjandi lõpetamisel tehtavad tavalisemad vead on järgmised:

1. Kirjandil puudub lõpetus.

2. Kirjandi lõpetusel pole sisuga mingit pistmist – on hakatud rääkima hoopis millestki muust, selle asemel et teha kirjutatust järeldus või lühidalt kokku võtta analüüsi tulemused. Sageli kasutatakse sootuks uusi argumente, mis on võib-olla isegi vastuolus kirjandi peamõttega või teemaarenduse sisuga või ei tulene teemaarendusest.

3. Kirjandi lõpetus on liiga lühike. Loomulikult on võimalus väga kontsentreeritult arutlusest kokkuvõte teha, kuid sageli jääb ühelauseline lõpetus siiski puudulikuks.

Märt Hennoste on andnud ühelauselise lõpetuse kohta näite oma brošüüris “Täna kirjutame kirjandit“. Teema: “Inimene 20. sajandi piirisituatsioonides”. See ühelauseline lõppsõna kõlab nõnda:

“Kodu, lapsed ja tööarmastus andsid eestlastele 20. sajandi piirisituatsioonides jõudu ja kindlameelsust, et trotsida võõrvõimu ning säilitada oma identiteet.”

4. Lõpetus on venitatud liiga pikaks, selle sõnastus ja lausestus on keerulised ning raskesti mõistetavad.

5. Lõpetuses korratakse teemaarendust sõna-sõnalt.

6. Tekstil on mitu lõpetust, sest autor ei suuda oma mõtteid korrastada ning ühte lõiku paigutada.

Ja nüüd tähelepanu!

7. Enim levinud viga on see, et kirjandi autorile tundub, nagu ta peaks lugejale teatud sõnade kasutamisega ilmtingimata teada andma, et ta lõpetab kirjandi nüüd ära. Need ülearused väljendid, mida pole vaja kasutada, on järgmised:

Oma kirjandis käsitlesin eesti ajakirjandusega seotud probleeme.

Lõpetaksin kirjandi Tammsaare mõttega.

Kokkuvõtvalt pean tõdema, et ajalugu on tõesti suur õpetaja.

Tehke siit ise oma järeldused.

Nagu ma kirjandis korduvalt tõdesin, …

Kokkuvõtteks

Aeg on otsad kokku tõmmata.

Kasutasin Märt Hennoste brošüüri “Täna kirjutame kirjandit”

 

AUTOR: Kirjandi lõpetus – 7 enim levinud veatüüpi