Läätsed
Valguse murdumist kasutatakse seadeldistes, mida nimetatakse läätsedeks. Läätsed on kumerate ja nõgusate pindadega piiratud läbipaistvad kehad, mille optiline tihedus erineb ümbritseva keskkonna optilisest tihedusest.
Sõltuvalt läätse pindade kujust, liigitatakse läätsesid kumer- ja nõgusläätsedeks. Kumerläätsed on servadelt õhemad ja keskelt paksemad, nõgusläätsed aga vastupidi keskelt paksemad ja äärtelt õhemad.
Läätsede ülesandeks on kas koondada või hajutada valgust.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Ruutvõrrandi mõiste, ruutvõrrandi lahendivalem, ruutvõrrandi liigid
Ratsionaalavaldised
Tutvus keemiaga
Reesi Kuslap ja Kristiine Kurema. Kuidas õhinaga õpetada ehk mismoodi innustada õpilasi õppima?
Silbitamine algklassidele
Ruutjuur, tehted ruutjuurtega
Атомы и молекулы
Растворы
Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile
HANS JA GRETE. Muinasjutt kuulamiseks
Harjuta eesti keelt A2-B1
Peastarvutamine eelkoolile
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: kokku- ja lahkukirjutamine
Eesti keele grammatika gümnaasiumile: täheortograafia
Kumerläätsed tavaliselt koondavad, aga nõgusläätsed hajutavad valgust. Seepärast nimetatakse kumerläätsi ka koondavateks läätsedeks, nõgusläätsi aga hajutavateks läätsedeks.
Kohta, kus koonduvat läätse läbinud murdunud kiired lõikuvad või hajutavas läätses näivad alguse saavat, nimetatakse läätse fookuseks. Fookuse kaugus läätsest – fookuskaugus – on tähtsaim läätse iseloomustav suurus.
Fookuskaugusega on seotud läätse optilise tugevuse mõiste:
kus D – läätse optiline tugevus, mõõdetuna dioptriates (1 dpt), f – läätse fookuskaugus, mõõdetuna meetrites (1m). NB! Koondavate läätsede korral loetakse nii fookuskaugus kui sellest tulenev läätse optiline tugevus positiivseteks, hajutavate läätsede korral on nii f kui D negatiivsed.