Läätsed
Valguse murdumist kasutatakse seadeldistes, mida nimetatakse läätsedeks. Läätsed on kumerate ja nõgusate pindadega piiratud läbipaistvad kehad, mille optiline tihedus erineb ümbritseva keskkonna optilisest tihedusest.
Sõltuvalt läätse pindade kujust, liigitatakse läätsesid kumer- ja nõgusläätsedeks. Kumerläätsed on servadelt õhemad ja keskelt paksemad, nõgusläätsed aga vastupidi keskelt paksemad ja äärtelt õhemad.
Läätsede ülesandeks on kas koondada või hajutada valgust.
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Lahused
Tähestik, tähestikuline järjekord, häälikute jagunemine
Harjutusülesandeid matemaatika riigieksamiks
Toivo Niiberg. Õpetaja positiivne enesekehtestamine lapsevanemaga
Eesti keele grammatika kordamine 7. klassile
Eesti keele grammatika kordamine 8. klassile
Urme Raadik ja Sille Jõgeva. Omavahelised suhted
Liitmine 10 piires
Kirjalik liitmine
Numbrilised seosed
Kumerläätsed tavaliselt koondavad, aga nõgusläätsed hajutavad valgust. Seepärast nimetatakse kumerläätsi ka koondavateks läätsedeks, nõgusläätsi aga hajutavateks läätsedeks.
Kohta, kus koonduvat läätse läbinud murdunud kiired lõikuvad või hajutavas läätses näivad alguse saavat, nimetatakse läätse fookuseks. Fookuse kaugus läätsest – fookuskaugus – on tähtsaim läätse iseloomustav suurus.
Fookuskaugusega on seotud läätse optilise tugevuse mõiste:
kus D – läätse optiline tugevus, mõõdetuna dioptriates (1 dpt), f – läätse fookuskaugus, mõõdetuna meetrites (1m). NB! Koondavate läätsede korral loetakse nii fookuskaugus kui sellest tulenev läätse optiline tugevus positiivseteks, hajutavate läätsede korral on nii f kui D negatiivsed.