LINNADE ELUKORRALDUS JA OMAVALITSUS

7. klass > Ajalugu > Keskaeg

Mõisted:
bürger – linnakodanik
linnaõigus – valitseja või maahärra poolt linnale antud eesõigused ja õigusnormid
bürgermeister – linnavanem e. linnapea, rae eesotsas seisev valitav ametiisik, kes valitseb
raehärra – rae liige. Kohustatud rae koosolekutel osalema või maksma puudumise korral trahvi.
patritsiaat – mõjukamad ja jõukaimad linna perekonnad, kelle hulgast valiti raeliikmeid

11.-12. sajandil haarasid bürgerid kontrolli maahärra käest enda kätte. Linnakodanike omavalitsusorganiks sai raad.
Linnavalitsuse moodustamine toimus valimiste teel:
1) valiti raehärrad linna lugupeetavaimate ja mõjukaimate inimeste – patritsiaadi seast (naisi ei saanud valida)
2) Osades linnades kaupmehed ja käsitöölised (teistes oli nende valimine välistatud)
Rae suurus, bürgermeistrite arv ja ametiaja pikkus varieerusid. Eesotsas olid bürgermeistrid, kellede valduses oli ka linna pitsat. Raehärra ameti eest palka ei saadud, siiski jagasid nad omavahel teatud osa trhavirahadest ning nad olid vabastatud mõnedest maksudest. Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae välja antud määrustel. Linnade elu juhtis raad (sks k Rat – nõukogu). Selle liikmed- raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed. Raad korraldas linnade majandust ja kaitseküsimusi, hoolitses heakorra ja vaestehoolekande eest, tegeles kohtumõistmise ja välissuhtlusega. Linnakodanik (sks k bürger) oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik. Linnakogukonna liikmeks saadi linnas sündides või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Kodanikuks pürgija pidi tavaliselt omama kinnisvara, olema mõne käsitööala meister, olema elanud mõne aja linnas (tavaliselt 1 aasta ja 1 päev)Kuna linnad olid huvitatud inimeste pidevast juurdevoolust, siis sätestasid paljud linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks („linnaõhk teeb vabaks”). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused). Linnas elas ka märkimisväärne osa mittetäieõiguslike kodanikke, kes olid seal, et saada kaqitset ning tööd ja leiba

Keskajal tekkisid nö. Linnaõiguste perekonnad. Lübecki õigus kehtis veel sajas linnas, mis paiknesid Läänemere ümbruses (Narva, Rakvere, Tallinn), Riia õigus kehtis aga näiteks Eesti linnadest Uus-Pärnus, Haapsalus, Paides ja Tartus. Linnaõiguse täideviimise pidi tagama linnakogukond.

LinnadÕigused

Täieliku või osalise omavalitsuse saavutanud linnu juhtis linnanõukogu e raad, mille eesotsas oli meer või bürgermeister. Linna valitseti kodanikumääruse abil, mida linlastele avalikult ette loeti. Raad pidi juhtima linna majandust. Sissetulekud: kaupadele kehtestatud maksud, kodanikuraha, kohtukulud, trahvirahad, ehitiste, maatükkide- ja seadmete rent.
Raad pidi
1) Vastutama linna heakorra eest (teede, kaevude ja heitveesüsteemide rajamine)
2) Tagama õiglase kohtupidamise – rahu ja korra tagamiseks. Kohtuvõim paljudes kohtades hiliskeskajani maahärra käes.
3) Ltagama inna müüri korrashoiu
4) lämmatama luksuse
5) tagama headest kommetest kinnipidamise