Igasugust looduses esinevat muutumist tavatsetakse nimetada liikumiseks.

Mehaaniliseks liikumiseks nimetatakse keha asukoha muutumist teiste kehade suhtes. Kui keha seisab paigal, siis iseenesest ta liikuma ei hakka, vaid teda peab mõjutama mingi teine keha. Sealjuures mõjutab liikuma hakkav keha samaaegselt ka seda teist keha – seepärast nimetatakse vastavat nähtust kehade vastastikmõjuks.

Mehaanilise liikumise kirjeldamiseks kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) trajektoor on joon, mida mööda keha liigub; 2) teepikkus on trajektoori pikkus, mille keha läbib mingi aja jooksul; 3) ajavahemik näitab liikumise kestust; 4) kiirus iseloomustab ajaühiku jooksul läbitavat teepikkust ning seda arvutatakse jagades teepikkuse selleks kulunud ajavahemikuga.

kus: v tähistab kiirust, mida mõõdetakse meetrites-sekundis (1m/s) ; s tähistab teepikkust, mida mõõdetakse meetrites (1m) ning t tähistab aega, mida mõõdetakse sekundites (1s).

Kiiruse ühikutena kasutatakse ka mistahes teisi pikkuse- (1mm, 1cm, 1km jne) ja ajaühiku (1min, 1h, jne) jagatisi, näiteks 1cm/s, 1m/min, 1km/h, 1km/s jne.

Kui me soovime kiiruse ühikuid vastastikku teisendada, peame esmalt teisendama antud ühikud küsitavatesse ühikutesse ning seejärel tegema nendega nõutud jagamise tehte.

Teisenda:

Ühesuuruse kiirusega, kuid erinevates suundades liikuvad kehad jõuavad sama ajaga erinevatesse kohtadesse – järelikult on keha liikumisekirjeldamisel lisaks tema kiiruse arvväärtusele kirjeldada ka kiiruse suunda. Selliseid suurusi, mis on määratud nii arvväärtuse kui suunaga ruumis, nimetatakse vektoriaalseteks suurusteks. Vektoriaalseid suurusi kujutatakse joonisel noolekeste ehk vektoritega, kusjuures noolekese pikkus vastab suuruse arvväärtusele, noole suund aga suuruse sihile/suunale.

Sellist liikumist, kus keha kiirus ei muutu, nimetatakse ühtlaseks liikumiseks, kui keha kiirus liikumise ajal muutub, on tegu mitteühtlase liikumisega.

Mitteühtlasel liikumisel võib keha kiirus kasvada – siis on tegu kiireneva liikumisega, kuid võib ka kahaneda – siis on tegu aeglustuva liikumisega. Kui ühtlase liikumise kiirus näitab meile kui pika teepikkuse keha vastavas ajaühikus läbib, siis mitteühtlasel liikumisel kasutatakse keskmist kiirust, mis iseloomustab seda kui pika tee keha keskmiselt ajaühikus läbib. Keskmise kiiruse leidmiseks tuleb kogu keha poolt läbitud teepikkus jagada kogu teeloldud ajaga.

Lisaks keha kiirusele, saame liikumisi liigitada ka trajektoori kuju põhjal.

Kui trajektooriks on sirgjoon, on tegu sirgjoonelise liikumisega, kui kõverjoon, siis kõverjoonelise liikumisega.

Samas tuleb tähele panna, et keha liikumise trajektoor või olla erinevate kehade suhtes täiesti erinev ning erinev võib olla ka keha kiirus – sellepärast öeldakse, et keha liikumine on suhteline ning see sõltub milliste kehade suhtes liikumist kirjeldatakse või vaadeldakse.