MUISTSE VABADUSVÕITLUSE ALGUS (1208-1215)

1208 a. saabusid Ugandisse sakslaste esindajad, kes nõudsid ugalastel käest saksa kaupmeestelt röövitud vara, kuid sellest keelduti. Suvel saatsid latgalite vanemad ja Võnnu orduvendade pealik Berthold oma saadikud Ugandisse nõudmisega, et hüvitataks eestlaste poolt latgalitele tekitatud kahju. Eestlased keeldusid ja ka järgnevad läbirääkimised ei andnud tulemusi, mis aga tähendas sõda. Sügisel läksid liivlaste, latgalite ja sakslaste väed Ugandisse ja laastasid selle  piirkonna. 1209 a. algul sõlmiti vaherahu üheks aastaks. Piiskop Albert aga vallutas sel vaherahu aastal kogu Väina jõe. 1210 a. said eestlaste vaenlaseks ka venelased. Nimelt korraldas Novgorodi vurst Mstislav Uljas sõjaretke Ugandisse.  Ka Riia sattus uue rünnaku alla, kuid Ojamaal said ristisõdijad kurelastelt lüüa. Järgnes liivlaste ja kurelaste aktsioon koos leedulaste, eestlaste ja venelastega Riia vastu, kuid  rünnak tõrjuti sakslaste poolt tagasi. 1210.a. korraldasid ristisõdijad järjekordse rüüsteretke Ugandisse. Ugalased saatsid oma maleva ristisõdijate tugipunkti Võnnu vastu. Peagi katkestasid eestlased rünnaku, sest ristisõdijatele olid saabumas abiväed Riiast. Eestlased põgenesid üle Ümera jõe, kuid Võnnu orduvennad, Kaupo koos liivlastega ja latgalid jälitasid neid. Ümera jõel aga olid eestlased endid metsa peitnud ja nende rünnak tuli ristisõdijatele ootamatult ja liivlased ning latgalid põgenesid, mis sundis ka sakslasi oma kehva olukorra tõttu põgenemisele. Ümera lahingu võit tõstis eestlaste eneseteadvust ja ühtsustunnet.

See artikkel on retsenseerimata.