VÕITLUSED AASTATEL 1211-1212

Piiskop Albert parandas suhteid Polotskiga vähendades seega vaenlaste arvu. 1211 a. asusid sakslased suure väega piirama Viljandi linnust. Kuigi linnus oli tugevalt kindlustatud, olid sakslased piiramiseks hästi varustatud. Kaitsjate olukord muutus lõpuks nii raskeks, et kuuendal päeval paluti rahu ja see ka sõlmiti. Linnust käest ei antud, kuid sinna lasti ristimiseks preestrid. 1211 aaastaks olid sõtta juba kistud Ugandi, Sakala, Läänemaa ja Saaremaa ning peagi ka Harjumaa ja Reval. Saarlased valmistasid ette rünnaku Kaupo linnuse Turaida vastu. Turaida piirati sisse, kuid piiratavad olid jõudnud juba Lätist abi paluda. Kuna eestlasi rünnati linnusest ja Lätist tulnud abivägede poolt, olid nad sunnitud taanduma. Eestlastel ei õnnestunud Koiva jõge pidi lahkuda, kuna see oli suletud ja lõpuks olid nad sunnitud põgenema. Eestlased kandsid suuri kaotusi. Peagi aga toimusid jällegi mitmed retked ja vasturetked, mis oli kõigile kurnav. Eestlasi ja lätlasi laastas ka leviv katk. Lisaks sellele tungisisd maale venelased, kes piirasid sisse Varbola linnuse sundides neid maksma. Lehola vanem Lembitu aga kasutas vene vägede eemalviibimist kättemaksuretke korraldamiseks Pihkvasse.

See artikkel on retsenseerimata.