Mõisted:

investituur – kõrgemate vaimulike ametisse määramine

impeerium- maailmariik, mille eesotsas on keiser, uusajal hakati impeeriumiteks nimetama suurriike, mis koondavad enda alla palju maid ja rahvaid, nt Briti impeerium, Vene impeerium

Keskajal arvati et kõrgeim võimukandja peaks valitsema kogu maailma üle. Peale 4. impeeriumi pidi tulema maailma lõpp. Impeeriumid olid: Babüloonia, Pärsia, Makedoonia ja Rooma. Kuna maailmalõppu ei tulnud, siis vaieldi, kes võiks olla sümboolselt uus keiser. Esmalt pretendeerisid sellele bütsantsi riigi valitsejad, 800. a. krooniti Karl Suur keisriks, 962 läks üle Saksa kuningatele. Et rõhutada sidet nimetasid nad riiki Pühaks Rooma keisririigiks.

Saksa-Rooma riik aastal 1000

Saksa-Rooma keiser Otto III

Kes on tähtsam?

Paavstid väitsid, et nemad on keisri suhtes ülimuslikud – paavst võib keisreid tagandada. Keisrid vaidlesid, et nende võim pärineb otse Jumalalt, Ludwig Vaga pani endale ise keirikrooni pähe. Konflikt teravnes Gregorius VII ajal, kes arvas, et kirik peaks olema riigist kõrgemal nagu päike kuust.

Ilmalikud valitsejad peaksid täitma kiriku seatud ülesandeid.  Gregorius VII avaldas märtsis 1075 kirjutise “Dictatus papae”(paavsti diktaadi). Kirjutise järgi on paavst apostel Peetruse järglane ja kõik kristlased on paavsti subjektid. Paavstil on õigus tagandada ametist ilmalikke ja kiriklikke võimukandjaid, kel tuleb suudelda paavsti jalgu. Ta rõhutas, et vaid paavsti tuleb ainsana pidada universaalseks (universalis) ja kirikus räägitakse vaid paavsti nimel, Rooma kirik on aga eksimatu. Paavsti legaat on kirikukogul tähtsam, kui kohalikud piiskopid. Ta märkis, et isik, kes pole Rooma kirikuga ühel nõul, pole ka katoliiklane. Gregorius VII hakkas kristlikelt valitsejatelt nõudma vasallivannet.

Saksa- Rooma keisrite kroonimine

Püha Rooma keisri nimetus tuli ilmselt 11.–12. sajandil, Saksa-Rooma keisriks hakati imperaatorit nimetama alles 15.–16. sajandil. Otto I kroonis paavst. Sellest alates kuni 16. sajandini pidi valitud Saksa kuningas ootama paavsti heakskiitu ja muude asjaolude soodsat kokkulangemist, enne kui võis ametlikult keisriks saada. Friedrich III oli viimane Saksa-Rooma keiser, kes krooniti Roomas. 1508 võttis keiser Maximilian I endale ise tiitli (valitud keiser), 1530 krooniti Karl V viimase keisrina paavsti poolt. Karli vend Ferdinand võttis endale valitud keisri tiitli, kui ta 1556 valitsejaks sai. Tendents nimetada kõiki Saksa-Rooma riigi valitsejaid keisriteks on laialt levinud, ehkki tegelikult ei jõudnud suur osa Saksa kuningaist oma keisriks kroonimist ära oodata.  Sageli nimetas Saksa kuninga juba eelmine keiser, et oma järeltulijale troon tagada, mistõttu keskajal valitses riiki mõnikord mitu isikut. Reaalne võim oli enamasti siiski keisri käes. Sageli leidus aga rivaalitsevaid Saksa kuningaid, kes võisid kahekesi korraga taotleda keisriks kroonimist (näiteks Otto Welf ja Philipp von Hohenstaufen 13. sajandi alguses.

Investituuritüli

Gregorius VII arvas, et paavst peaks olema ka kõrgeim ilmalik isand ning keiser tema vasall. Nii nõudis ta, et piiskoppe võib Saksa-Rooma riigis määrata vaid paavst. Heinrich IV, kes oli siis veidi üle 20 aasta vana ning valitsemisohjad enda kätte võtnud, keeldus aga nõuet täitmast ning määras ise uusi piiskoppe. Seepeale pani paavst ta kirikuvande alla ning Saksa aadlikud ähvardasid oma isanda kukutada, kui too sellest ei vabane. Nii pidi Heinrich minema patukahetsusretkele paavsti juurde, et tollelt andeks saada. Nad kohtusid Canossas, kus Heinrich palus paavstilt alandlikult andestust. Seda kohtumist on tõlgendatud nii paavstluse võiduna keisrivõimu üle kui ka keisri kavala diplomaatilise eduna, mis päästis tema trooni ning tegeliku võimu Saksa-Rooma riigis. Kohtumise tulemuseks oli kompromiss, millega keiser ja paavst tunnustasid vastastikku üksteise võimu. Mõne aastaga õnnestus tal Heinrichil konkurendid siiski kõrvaldada, Gregorius tagandada ja 1084 krooniti Heinrich ametlikult Rooma keisriks siiski tema enese poolt ametisse nimetatud paavsti poolt.

Heinrich IV

Investituuritüli lõppes 1122.a. Wormsis Heinrich V ja paavsti vahel sõlmitud kokkuleppega. See sätestas, et piiskopid saavad vaimuliku ameti paavstilt, aga ilmaliku võimu annab neile keiser. Selle leppega tehti esimene samm riigi ja kiriku lahutamise suunas

Heinrich IV türann troonil