Põder ja metskits
Põder
On pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Põder on ka Eesti suurim sõraline.
Tema kasukas on hallikaspruun, talvel pisut heledam. Ta võib kasvada üle 2 m kõrguseks ja kuni 3 m pikkuseks. Põdrale annavad põdra näo pikk ülamokk ja mitmekümne-sentimeetrine lõuahabe. Kõrvad on põdral suured ning üliliikuvad, sabajupp aga ainult 4-5 cm pikk. Eestis elab umbes 10 000 põtra. Keskmiselt elavad nad 8-12-aastaseks. Kõige vanem põder on elanud 27 aasta vanuseks.
Põdra võib metsas segamini ajada hirvega:
Põder on taimetoiduline ja toitub puude ja põõsaste võrsetest, okstest, lehtedest, okastest ja koorest. Elupaigana eelistab suuremaid niiskemaid metsaalasid.
Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks.
Emaslooma nimetatakse põdralehmaks.
Põdravasikad ehk põdrapullid tulevad ilmale kevadel.
Ühel põdraemal sünnib neid tavaliselt 1- 2. Veidi aja pärast peale sündimist tõusevad nad püsti ja hakkavad kõndima. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas.
ÜLESANNE:
Sulle võivad huvi pakkuda need õppematerjalid:
Jäätmed pole kõigest prügi
Loodusõpetuse tööraamat 4. klassile
Metskits
On meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.
Metskitse jäljed:
Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.
Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude (isased kitsed) koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.
Mai lõpus sünnivad kitsel 1…3 hästiarenenud talle. Talled on sündides valgete täppidega.
Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Ema käib neid mõne korra päevas piimaga toitmas. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud.
Kui inimesed leiavad metsas rohu seest üksiku talle, arvavad nad sageli, et ema on ta maha jätnud. Teda ei tohi aga kaasa võtta. Talleke tuleb jätta oma ema ootama. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.
Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.
ÜLESANNE
