Põllumajandusega tegelemise võimalikkuse määravad looduslikud tegurid. Maailmas on iga elaniku kohta 2 ha maismaad, kuid kolmandik sellest on kõrbed ja veerandi sellest katab igijää.

Haritav maa (ha) inimese kohta 2009

Kasutamiseks sobib kolmandik maakera maismaast, kokku u 48 miljonit km2 , mis omakorda jaguneb kultuuride kasvatamiseks sobivaks põllumaaks ja karjatamiseks sobivaks rohumaaks.

Maakasutus

Kõige suuremad põllumassiivid on parasvöötme steppides ja lähisekvatoriaalse kliimavöötme savannides. Pindala järgi on kõige rohkem põllumaad Aasia maailmajaos, 1/3 maakera põllumaast. Põllumaa osatähtsus on kõige suurem Euroopas, > kui 30% territooriumist. Kui haritava maa pindala ei muutuks, siis oleks seda maakeral 2030.aastal iga elaniku kohta 1500m2. 1950. aastal oli see arv 5000m2 – seega on märgata pidevat haritava maa hävimist.

Põllumajanduskultuuride kasvatamiseks on olulised agroklimaatilised näitajad: päikesekiirguse ja soojuse hulk, niiskus ning vegetatsiooniperioodi pikkus (nt Eestis 180 päeva). Oluline on mulla Ph ehk happesus, lõimis, soolsus, huumusesisaldus ja maapinna reljeef. Kultuurtaimede kasvuks on sobivad temperatuurid alates +5 kraadist C ja vegetatsiooniperioodi pikkus vähemalt 90 päeva aastas.

Talirukki vegetatsiooniperiood päevades (Eesti piires)

Vahemere ääres on see kuni 260 päeva. Taimede soodsaks kasvuks on eriti oluline aktiivsete temperatuuride summa ja sademete sobiv jaotumise kasvu ajal. Paljude kultuurtaimede kasvupiiriks on põhjapolaarjoon, kookospalm näiteks kasvab ainult 15. laiuskraadini ekvaatorist. Riis, banaan ja suhkruroog on väga nõudlikud kultuurid, vajavad palju soojust, niiskust ja väetamist. Oder ja suhkrupeet on aga vähenõudlikud kultuurid, kasvavad koos kartuli ja talinisuga Põhja-Euroopas hästi.

Majanduslikud tegurid:

Kapital Mahajäämus arenenud riikidest iseloomustab Eesti sordi- ja tõuaretust, mis mõjutab otseselt põllukultuuride saagikust ja loomade produktiivsust.

Põllumajanduse kaasajastamiseks ja tehnilise taseme tõstmiseks oleks vaja suurel hulgal raha, mida praegune põllumajandus ei suuda ise teenida (tootmisest kasumit saada).

Tööjõud Eestis on põllumajanduses hõivatud ligi 7 % kogu tööjõust, aastal 2013 oli see 4,14%. Lääne-Euroopa arenenud riikides on see näitaja 3-5 %. Ilmselt väheneb juba lähitulevikus põllumajandustöötajate arv ka Eestis. Väiksema tööviljakuse tõttu ei saa see näitaja langeda aga arenenud riikide tasemele.

Poliitilised tegurid:

Poliitika Arenenud riikide põllumajandusele on iseloomulik, et seda toetatakse riigi poolt. Eestis näiteks PRIA.Talunikele antakse laenu, soodustatakse toodangu eksporti, siseturu kaitseks rakendatakse mitmesuguseid impordipiiranguid ning toodangule esitatakse kõrgendatud kvaliteedinõudeid.

Riik maksab toetusi põllumajandusele oma kodanikelt võetavate maksude arvelt, siseturu kaitse abinõud aga tõstavad toiduainete hindu, nii et need maksab kinni toidu tarbija.

Turundus Oma riigi siseturgu kaitstakse tollide, kvootide või mitmesuguste teiste impordipiirangutega. Importkaubad muutuvad tollimaksude tõttu kallimaks või piiratakse nende sissevedu kvootidega. Tollide kehtestamine kutsub kohe esile teiste riikide vastuaktsioonid, kaitsevad ju nemadki oma kodumaist tootjat. Tänapäeval püütakse kasutada teisi “pehmemaid” võtteid, kehtestades sisseostetavatele kaupadele väga rangeid nõuded, mida paljud kauba pakkujad täita ei suuda. Et niiviisi toiduainete hulk turul väheneb, tõuseb nende hind ja kõrgemast hinnast saadav täiendav tulu jõuab põllumeeste ja toiduainetööstuse ettevõtjate taskusse.

Riik maksab oma põllumajandustoodetele toetusi, eriti ekspordipreemiaid. Neid saavad põllumajandustootjad, kes oma kaupa ekspordivad. Raha ekspordi toetusteks eraldatakse riigieelarvest, kuhu see laekub peamiselt maksudest.

Valitsus võib rakendada ka kokkuostu eelnevalt määratud hindadega, mis on üldjuhul turuhinnast kõrgem. Kulutused tuleks riigi eelarvest ja lisanduks säilitamiskulud. Lihtsaim on seda teha teraviljaga. Turu olukorra paranedes saab need varud ära müüa. Tegelikult tekib müügivõimalusi harva ja Lääne-Euroopas on kuhjunud “terved viljamäed ja piimajõed”.

Mõnes riigis makstakse söötijätmispreemiad, mille eesmärk on põllumajandustootmist vähendada. Talupidajale, kes vähendab külvipinda või müüb oma majapidamise, makstakse riigi poolt teatud summa (EL põllumajanduspoliitika).

Riigi ettevõtlus põllumajandusega seotud harudes. Riik koolitab tasuta talupidajaid, korraldab kursusi, maksab kinni maaparanduse või mõned muud tegevused. Nii on Eestis sordi- ja tõuaretuses. Valitsus võib pakkuda ka maksusoodustusi, soodustingimustel laene jm. toetusi.

Turundus Traditsiooniliseks turuks Eesti toodetele on olnud Venemaa. Praegustes oludes Venemaa tarbib vähe, samuti tuleb arvestada ka Venemaa enda ja EL riikide toodete konkurentsiga. Maailmas valitseb peaaegu kõigi toiduainete ületootmine. Turustada saab ainult see, kes teistest odavamalt ja paremini toodab. Kõige olulisemaks ongi toodete odavus.

Äriteenuste kättesaadavus

Kaasaegne põllumajandus vajab üha enam mitmesuguseid abiteenuseid: põllumajandustehnika soetamine, remont ja tehnohooldus, maaparandus, sordi- ja tõuaretus, taimekaitse- ja veterinaarteenistus, koolitus ja nõustamine. Järjest vajalikumaks muutuvad turundusteenused: turu-uuringud, info kvaliteedinõuetest ja ekspordivõimalustest, reklaam, kindlustus, laenud (eriti pikaajalised laenud).