RÜÜTLIKULTUUR

turniir – rüütlite omavaheline jõukatsumine, kahevõitlus
turbaduur – rüütlisoost poeet, kes ülistas rüütlivoorusi ja armastust
heraldika – vapiteadus, vapindus
heerold – turniiri juht, vapinduse asjatundja

Kuni 7 aastani kasvas noor aadlivõsu isakodus ja ema hoole all, kuid juba siis olid tema mänguasjadeks väikesed puust relvad. Teda õpetati tundma nende käsitsemist, karastati lapse keha, lasti tal palju liikuda, joosta, õpetati hobuseid tundma ja armastama, ratsutamise ja vehklemise algeid, ujumist, jahipidamist, malemängu ja värsi sepitsemist. Last ei tohtinud hellitada, sageli asetati ta nimme olukorda, mis nõudis julgust ja ettevõtlikkust. Peaasi, lapsele sisendati maast-madalast tema seisuse uhkust ja tema tulevase elu kangelaslikkust. Koos usuõpetusega sisendati talle rüütliau, vapruse, ülluse, halastuse ja tagasihoidlikkuse põhimõtteid. Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada.

Rüütel

Isa valis poisi hoidjaks ja kasvatajaks tavaliselt kõige tasakaalukama, arukama ja ustavama teenri, kes jäi poisi kõrvale sageli oma surmani. Pärast mõningaid koduseid õppetunde saadeti noored poisid tihti kõrge isanda lossi, et nad seal rüütliseisuse tarvis ette valmistaks, mõnikord isegi juba siis, kui nad olid vaid seitsmeaastased. Noort rüütli õpipoissi nimetati paažiks. Ta täitis teiste antud ülesandeid ning õppis tundma hobuseid, turviseid ja sõjarelvi. Kui ta oli umbes neljateistkümnene, sai temast kannupoiss ja teda hakati rüütliks välja õpetama. Paaž või kannupoiss pidi raudrüüga nii ära harjuma, et see tundus olevat tema loomulik osa. Ta pidi harjutama piigivõitlust, nii et piik ei libiseks rüütlit tabades tema sõrmede vahel tagasi. Kui arvati, et aeg on küps (18.-21. eluaasta vahel), löödi kannupoiss rüütliks. Tihti tegi seda rüütel, kes oli teda välja õpetanud. Kannupoiss löödi rüütliks: tema mõlemat õlga puudutati mõõgaotsaga ja talle tuletati meelde ideaale, mille nimel ta peab võitlema. Kannupoisid kasutasid vahel oma musklite arendamiseks topeltraskeid treeningrelvi. Mõnikord lõi kuningas enne lahingut suure hulga kannupoisse rüütliks, et oma rüütlite arvu täis saada. Algupäraselt tähendas rüütliks löömine käehoope kaela pihta.

Abielu

eesmärgiks oli aadlikel seaduslike järglaste soetamine ja perekondade vahel liidusuhete sõlmimine. Abielludes ei eeldatud vastastikuseid tundeid ning enamasti oli tegemist paariminejate vanemate vastastikuse kokkuleppega. Kui varekeskajal olid abiellujad tavaliselt üheealised, siis kõrgkeskajal nende vanusevahe kasvas: pruut oli murdeealine ning peigmees umbes 30 aastane. Kuna pruudi perekond pidi abiellujatele andma kaasavara, püüti abielu sõlmida ka sugulastega, et perekonna varad ei läheks väljapoole suguvõsa.

 

Turniirid

10. -13. Sajandil kujunes välja kuulsuse saavutamiseks ja võimete näitamiseks uus sõjaline ja rüütellik pidustus – rüütlite sõjamängud. Turniiridel võideldi nüristatud relvadega ning seal korraldati algselt väikeseid lahinguid kahe rüütlisalga vahel. Hiljem peeti turniiridel peamiselt kahevõitluseid, kus vastased üritasid üksteist sadulast maha paisata. Edu turniiridel tõi rüütlile kuulsust, võimaldas võita aadlidaamide tähelepanu või tõusta kõrgemat positsioonile ühiskonnas.

Rüütlikirjanduses

ülistati rüütlivooruseid, truudust senjöörile, vagadust ja suuremeelsust ning rüütli truud armastust mõne südamedaami vastu. Tähtsamad rüütlikirjanduse žanrid on: kangelaseeposed, mis põhinesid traditsioonilisel mütoloogial ja reaalsetel ajaloo-sündmustel (n prantsuse eepos „Rolandi laul”, saksa eepos „Nibelungide laul”). Rüütliromaanid, kus enamasti luulevormis käsitleti muistsete pärimuste kangelaste tegevust keskaegses vormis (n lood kuningas Arturist ja ümarlaua rüütlitest). Armastusluule, kus rõhutatakse daamikultust ja rüütli vankumatut truudust oma väljavalitule. Keskaegseid poeete ja laulikuid (eriti armastuslaulikuid) nimetati trubaduurideks.

Rüütellikkus

Rüütel pidi olema rüütellik. Rüütellikkuse raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust katoliku kiriku ja daamide eest. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed. 12. sajandil hakkas olukord muutuma. Kirik tahtis verevalamisele piiri panna, lubades võitlust ainult teatud päevadel, taunis julmust ja tapmist turniiridel. Lahingus mõne rüütli säästmine võis olla rüütellikkuse märk, kuid tihti tehti seda lunaraha saamiseks.

Rüütli eluviis

Rasked tingimused, milles tuli rännata ja võidelda, lahingus saadud vigastused, aga ka andumine liigsöömisele- ja joomisele jõudeajal tegid oma töö, elu lõpul vaevlesid rüütlid liigesepõletiku käes, nende selg valutas ja hambad lagunesid.

See artikkel on retsenseerimata.