Kui Eesti loomastikus on kalu umbes 80 liigist (Liik on rühm sarnaste tunnustega elureid, kes saavad vabalt anda viljakaid järglasi.), kahepaikseid  11, roomajaid 5, linde üle 380 ja imetajaid umbes 65 liigist, kokku umbes pooltuhat, siis kogu maailmas on selgroogseid 60 tuhande liigi ringis (Kõiki liike pole veel avastatud ega kirjeldtudki, näiteks märgitakse eestikeelses vikipeediaski kirjeldatud selgroogsete hulgaks «üle 57700», ingliskeelses «umbes 64000»).

Praeguseks elab Maal (suuretähega Maa on meie planeedi nimetus) selgroogseid järgmiselt (tabelis on vaid inimesele tuntud ja põhjalikult kirjeldatud loomade hulk, Eesti loomade hulka pole arvatud eksikülalisi ega inimese poolt sissetoodud liike).

Eesti looduse eripära määrab oluliselt selle geograafiline asukoht ning aluspind. Meie looduse väljakujunemine algas sisuliselt alles «hiljuti»,  pärast viimast jääaega. Võrrelduna samal laiuskraadil asuvate paikadega Põhja-Ameerikas või Aasias on meie kliima tänu Läänemerele ning Skandinaavia mäestikule märgatavalt pehmem.

Kalad, kahepaiksed ja roomajad on kõigusoojased loomad. Neid on meie suhteliselt karmis kliimas võrrelduna kogu maailma liikide hulgaga väga vähe. Imetajad ja linnud on püsisoojased. Kogu meie loomastik (ehk fauna) on välja kujunenud pärast viimast jääaega (viimaste 10-12 tuhande aasta jooksul). Kuna linnud on lennuvõimelised loomad, on neid meil selgroogsetest kõige rohkem.

Meile, inimestele, on oluline vaadelda ühelt poolt selgroogseid kui saakloomi, keda kasutame kas otseselt toiduks või tapame muul eesmärgil. Teiselt poolt peame jälgima aga neid looduskaitse seisukohast. Tegelikult tähendab looduskaitse looduse kaitsmist inimtegevuse eest.

Eesti on kõrgelt arenenud kultuurriik ning siin ei tapeta loomi toiduks, küll aga püütakse kala. Peame eristama looduses metsikult elavaid liike ning spetsiaalselt toiduks kavatatavaid kodustatud liike. Näiteks igapäevane linnu-, sea- ja veiseliha tuleb meie poelettidele vastavatest farmidest. Ka suurem osa toiduks kasutatavast kalast pärineb kalakasvatustest. Isegi kraed ja kasukad tehakse meil karusloomakasvatustest saadud nahkadest. Paraku aga on Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas ulatuslikke piirkondi, kus inimesed kütivad loomi mitmel erineval põhjusel, sealhulgas ka toiduks.

Punane raamat

Punane raamat on nimistu, mis annab hinnangu looduslike liikide ohustatusele. Ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi haldab Maailma Looduskaitseliit põhjaliku loeteluna maailma taime-, looma- ja seeneliikide üldisest kaitseseisundist. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad erinevad riigid ja organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Eesti punasesse raamatusse on ohustatud liikidena kantud kaks kalaliiki (säga, harjus), kõik (rahvusvahelise punase raamatu kahepaikseid ega roomajaid Eestis ei ela) kahepaiksed ja roomajad, 42 linnu- ja 2 imetajaliiki (naarits ja viiger).

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu Punase Nimestiku kategooriad

Loomi ei ohusta inimene otseselt. Peamiselt ohustab neid kas inimtegevus, näiteks veekogude või õhu saastamine, müra ja liiklus, soode kuivendamine, või siis tegemata jätmine, mis väljendub avamaade võsastumises ja metade vananemises.

Ulukid

Ulukiteks nimetatakse looduses vabalt elavaid imetajaid ja linde, keda jahimehed teatud jahiperioodi ajal kütivad. Meil pole jahipidamise esmane mõte siiski toidu hankimine, vaid pigem liikide arvukuse reguleerimine ning sportlik ajaviide. Eestis on suurulukeid 7 (pruunkaru, hunt, põder, punahirv, metssiga, metskits, ilves, hallhüljes), väikeulukeid 11 (rebane, kährik, mink, tuhkur, metsnugis, kivinugis, mäger, kobras, ondatra, halljänes, valgejänes) ja linde 36. Jahisaagist valmistatakse lihakonserve (väga paljude ulukliikide liha söögiks ei tarvitata) ning topiseid.

Maailmas aga on läbi aegade kütitud. Salaküttide peamiseks huviobjektiks on läbi aegade olnud loomad, kellelt saadakse vastupidavat nahka, kauneid sulgi või mingeid muid osi. Näiteks on ameerika piisonid, ninasarvikud, aafrika elevandid, tiigrid jpt väljasuremise ohus. Salaküttide tegevust toetab inimeste ebausk. Näiteks usutakse mõnes piirkonnas senini, et ninasarviku sarvest tehtud pulber teeb inimese tugevaks või et elevandi võhast tehtud ehted toovad õnne. Nende loomade liha ei sööda, ent loomale vajalike sarvede või võhkade eemaldamine lõpeb loomale tavaliselt surmaga.

Täiendavaks uurimiseks:

Lisainfo