SELGROOGSETE SEEDIMINE

Toitumine on üks ainevahetuse osi. Energia saamiseks tuleb loomadel toituda, vett juua ja hingata.

 

Energiat vajavad elurid pidevalt: liikumiseks, hingamiseks ja isegi seedimiseks või puhkamiseks (isegi magades toimub rakkude kasvamine ja areng).

 

Energiat saadakse toidust ja õhust (õhus olevat hapnikku on tarvis enamikule eluritest keerulisteks keemilisteks protsessideks). Taimed suudavad talletada päikeseenergiat (taimed saavad fotosünteesi käigus pinnasest saadud vee ja õhus oleva süsihappegaasi). Ka mõned bakterid oskavad endale ise toitu valmistada ega pea kedagi sööma. Looma kehas muutvad keerulisemad ained seedimise käigus lihtsamateks, imenduvad veresoontesse ja liiguvad verega keha iga rakuni. Ebasobivad ja jääkained eritatakse kehast nii vedelal, gaasilisel kui ka tahkel kujul. Väga kiire ainevahetus on näiteks lindudel ja karihiirtel, kes ei suuda üle paari tunni söömata olla. Aeglase ainevahetusega on näiteks kilpkonnad ja maod. Inimese ainevahetuse kiirus sõltub tema tegevusest. Sportimine ja ka raske töö nõuavad rohkem energiat kui istumine või magamine.

Seedeelundkond on erinevatel eluritel erineva keerukusega.

Seedeelundkond on erinevatel eluritel erineva keerukusega.

Imetajaid ja linnud jaotatakse vastavalt toidule taim-, loom- ja segatoidulisteks.

 

Lindude noka ehitus «reedab» üsna selgelt, kas tegemist on putuktoidulise, röövtoidulise või teratoidulise liigiga.

b7_014 (800x611)

Taimtoidulised imetajad on tugevate lamedate hammastega ning nad söövad taimede lehti, puukoort ja juurikaid. Taimi süüakse suurtes kogustes, sest need sisaldavad vähe valku. Taimede seedimine võtab kaua aega, sest nende rakkudel on tugevad kestad, mida aitavad seedida algloomad ja bakterid.

Seetõttu on taimtoidulistel loomadel kas mitmeosaline magu ja väga pikk soolestik või nad peavad sageli sööma. Joonisel on kujutatud taimtoidulise veise ja segatoiduise inimese seedeelundid. Segatoidulised on näiteks ka pruunkaru ja metssiga.

Lihasööjaid loomi nimetame kiskjateks, neil on erilised kiskhambad ja lühem soolestik. Röövloomade saagiks on taimtoidulised või segatoidulised loomad.

 

Kahepaiksed ja roomajad on enamasti loomtoidulised, ainult mõned kilpkonnad söövad taimi. Nende põhitoiduks on pisemad loomad, näiteks putukad või nälkjad. Roomajatest on kõige «kiskjalikumad» krokodillid ja mõned varaanid: neil on ka vastavalt võimsad hambad.

Kaladegi puhul võime kõnelda röövkaladest ja lepiskaladest. Lepiskalad toituvad planktonist või pisematest veeloomadest. Nende lõugadel pole hambaid. Röövkalad aga püüavad sisuliselt kõike, mis liigub, eriti pisemaid kalu (sealhulgas liigikaaslasi. Liigikaaslaste söömist nimetatakse ka kannibalismiks). Silmud (silmud pole päris kalad, vaid sõõrsuud) kinnituvad iminapalaadse suuga kaladele ning toituvad soomustel olevatest limast, seetõttu on ka nende seedekulgla äärmiselt lihtne. Hai aga on palju keerukama seedimisega röövkala.

 

See artikkel on retsenseerimata.