Peale välise erinevuse võib loomi eristada ka selle järgi, kuidas nad käituvad, saaki jahivad, sigivad või kus pesitsevad. Selgroogsetest on kõige lihtsama ehituse ja käitumisega sõõrsuud (näiteks kalasarnased silmud) ja kõige keerulisemad inimesed (inimesed kuuluvad imetajate klassi).

Oluline! Mitte loomade käitumine ei määra nende välist ja seesmist ehitust, vaid vastupidi — tulenevalt looma ehitusest kujunevad nende käitumine ja elupaik. Loomade ehitus ja käitumine muutuvad äärmiselt aeglaselt. Loomade ehituse ja käitumise aeglast muutumist nimetatakse evolutsiooniks. Üks liik võib muutumatuna püsida sadu miljoneid aastaid.

Kehatemperatuur

Vastavalt sellele, kas loomadel on püsiv kehatemperatuur või sõltub see ümbritsevast keskkonnast, jaotatakse neid püsisoojasteks või kõigusoojasteks. Kalade keha on just sellise temperatuuriga, nagu on ümbritseva vee temperatuur. Roomajad on samuti kõigusoojased ja peavad end enne energiakulukale saagijahile minekut päikesepaistel soojendama. Roomajad vajavad vähe toitu ja saavad olla kaua söömata, kuna ei pea keha soojana hoidmiseks energiat kulutama.

Linnud ja imetajad on aga püsisoojased loomad. Nad suudavad on kehatemperatuuri hoida ega sõltu ilmast. Keha soojust aitavad hoida eelkõige kehakatted — lindudel sulestik ja imetajatel karvastik. Püsivat soojust aitab hoida ka nahaalune rasv ning lindudel õhukotid. Nii saavad näiteks hülged ja jääkarud elada polaaraladel ja ka pingviinid pakases mune haududa.

Meie loomadest on paljud ka talvel aktiivsed (aktiivset talve üle elamist nimetatakse talvitamiseks). Kuid suur osa imetajaistki magavad talveund (passiivset talve üleelamist nimetatakse talvitumiseks), lisaks ei tegutse talviti kahepaiksed ega roomajad. Nii kulub neil vähem energiat. Roomajad veedavad talve puujuurte all pinnases, kahepaiksed veekogude põhjamudas.

Miks on aga kalad mõnikord jahedas vees vilkamadki kui soojas? Põhjus on väga lihtne: soojas vees lahustub hapnik halvasti. Kui veekogud väga karmidel talvedel paksu jääkaane all on, ohustab veekogusid ummuksisse (kui jää ja lume kiht on liiga paks, ei pääse valgus veekogusse ja veetaimede fotosüntees pidurdub või koguni seiskub) jäämine. See tähendab, et eluritel ei jagu hapnikku ja nad hukkuvad.

Putuktoidulised linnud ei saa meil  talvel elada, kuna toitu pole — need on rändlinnud, kes liiguvad meie looduse puhkeperioodiks lõunasse. Kui meist põhjapoolsetel aladel ilm väga karmiks muutub ja toitu napib, tulevad meile talikülalised (näiteks urvalind, siidisaba, põhjatsiitsitaja, hangelind ja lumekakk), kes siin ei pesitse.

Viljastumine

Elurite olulisim eesmärk on endasarnaste järglaste andmine. Selleks tuleb neil sigida. Kaladel ja kahepaiksetel on (alati võib maailmast leida näiteid eranditest) kehaväline sigimine. Emasloomad heidavad oma munarakud vette ning isasloomad väljutavad spermatosoidid. Sellis sigimise suur eelis on selles, et pärilik materjal seguneb ning pärilikud haigused ei kandu edasi. Väga suur hulk munarakke aga hävib tänu röövloomadele. Nii kalade kui ka kahepaiksete elu algab üsna iseseisvalt (kalamaimud ja konnakullesed peavad omapäi hakkama saama), mis omakorda suurendab röövloomade saagiks langemise ohtu. Konnakullesed on noorkaladele üsna sarnased.

Kehasisene sigimine vähendab tunduvalt järglaste hukkumise ohtu. Roomajad ja linnud munevad. Loode areneb munas. Osa roomajate ja lindude vanemaist hoolitsevad (näiteks krokodillid kaitsevad oma poegi, väga paljud linnud toidavad poegi kuni nende lennuvõimestumiseni) oma järglaste eest. Veelgi kindlamini on kaitstud imetajad, kelle loode areneb kehasiseselt. Imetajad sünnitavad ja toidavad oma järglasi piimaga.

Loomarühmade üldine võrdlus:

Täiendavaks lugemiseks:

Lisainfo