Suulise ja kirjaliku kõne erinevused

8. klass > Eesti keel > Õppeaasta

Üsna levinud on arvamus, et suulise ja kirjaliku kõne erinevused ei ole eriti olulised. Ometi on erinevused nende vahel nii suured, et võime rääkida suulise jutu tõlkimisest kirjalikuks – ja vastupidi. Tajumismeeledki on erinevad. Kõne on vokaalne-auditiivne, kiri visuaalne. See tähendab, et suulist kõnet võtame vastu kõrvadega, kirjalikku kõnet silmade abil. Suulises kõnes saab lisaks sõnadele kasutada ka muid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad. Näiteks pausid, intonatsioon, tempo, tämber ehk häälevärving, helikõrgus ja häälitsused on suulise kõne loomulik osa (Hennoste, 2000). Samuti on suuline kõne paljusõnalisem, kuid samas lihtsama lauseehitusega. Kirjalik kõne on aga standardne, et seda mõistaksid kõik lugejad.

Soome keeleteadlane Sauli Takala (1999) on uurinud suulist ja kirjalikku kõnet ning toonud välja nende peamised erinevused.

  SUULINE KÕNE KIRJALIK KÕNE
Infokanal

suuline (kõnele lisanduvad abistavad märgid žestide ja intonatsiooni tasandil)

kirjalik (teksti tähendust muudavad kirjavahemärgid, allakriipsutused, teksti liigendus)
Aeg-ruumiline kontekst
infot esitatakse siin ja praegu info on rohkem vahendatud, seda võib tulla ka teisest ajast ja ruumist
Sisu
on praktilisem, kohe kasutatav, senise kogemusega seotud sageli ei ole kohe kasutatav, rohkem on abstraktset ja vähem tuntud ainest
Esituslaad
vabalt valitav, keel on normeerimata vastab enam-vähem kirjakeele normidele
Funktsioon informeerimine, tegevusele või suhtumisele üleskutsumine
üldiste arusaamade kujundamine
Tagasiside kõneleja saab kohe kõneluse käigus teada, kui õigesti teda mõisteti, on võimalus lisada täpsustavat teavet otsest ja kohest kontrolli info mõistmise üle ei ole, täiendused ja täpsustused ei tarvitse lugejani jõuda
Efektiivsus on mõjuv argisuhtlemises, massikommunikatsioonis ja õppetöös on mõjult püsivam, näib usaldusväärsemana

Kokkuvõtteks. Suulisel ja kirjalikul kõnel on rida olulisi erinevusi. Suuline kõne on spontaanne, sõltub suhtlussituatsioonist ja vestluspartneri reageeringutest. Ta on šabloonsem kui kirjalik kõne, sisaldades suhtlussituatsioone, kus tuleb järgida etteantud käitumist. Lausestuse osas kasutatakse suulises kõnes enamasti lihtlauseid, mis võivad ühenduda liitlauseteks, või seotakse neid omavahel asesõnade ja kordustega. Suulise kõne kiire tempo tekib erinevate mõtete edastamisest, mis algselt on enamasti lühemad ega sarnane korrektsetele kirjakeele lausetele. Rohkesti esineb mõtte- ja kõhkluspause, mis täidetakse sõnakorduste, parasiitsõnade, partiklite, venituste ja/või üneemidega (st häälitsustega pausi täitmiseks ja kõnejärje hoidmiseksnt mmm, äää). Suuline kõne on muutuv, reaalajas liikuv ja teisenev. Tagasiside on kohene. Kirjaliku kõne puhul pole autoril võimalik lugejani jõudnud teksti enam muuta. Seega peavad laused olema täpselt formuleeritud, selge tähendusega ning sisutihedad. Kirjalik tekst on ajas ja ruumis oma lugejast eraldatud. Lugeja isik ei ole enamasti kirjutajale teada (Hennoste, 2000; Salla, 2002).

TEST:

Suulise ja kirjaliku kõne erinevused. Vali õige vastus

Kasutatud materjal: Internetikeele mõjud kirjakeeles

Autor: Krista Uibu, eesti keele ja kirjanduse lektor, PhD