Teine maailmasõda

Teine maailmasõda kui Esimese maailmasõja jätk. Teise maailmasõja põhjused: Saksamaa, Nõukogude Liidu ja Jaapani agressiivne välispoliitika ning demokraatlike Lääneriikide lepituspoliitika nurjumine.

Esimese maailmasõja lõpus loodeti, et sellises mastaabis katastroof ei kordu enam kunagi. Pariisi rahukonverentsil ei suutnud riigid aga ideaale omakasust tähtsamaks pidada ning ebaõiglane Versailles’ rahu peitis endas algusest peale uue konflikti algeid. Neid riike, kes olid Esimese maailmasõja tulemusega rahul, oli vähe – suurriikide hulgas vaid Inglismaa ja Prantsusmaa, kuid ka nende riikide avalikkus mõistis Versaille’ süsteemiga tekitatud ülekohut ning ei võtnud midagi ette, kui Saksamaaga eesotsas asuti nõudma maailmakorralduse muutmist. Hitler kasutas seda oskuslikult ära.

Saksamaa sõjalise võimsuse kasv ning Versailles’ lepingu rikkumised ei jäänud lääneriikidele märkamata, kuid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa piirdusid üksnes diplomaatiliste nootidega. Mõlemate riikide nn lepituspoliitika lähtus arusaamast, et valijad ei soovinud uut sõda, loodeti, et kui Hitlerile järele anda , siis piirdub ta Saksamaale tehtud ülekohtu heastamisega. Saksamaas nähti ka tasakaalustavat jõudu tugevneva Nõukogude Liidu vastu.

Saksamaa kuulutas enda eesmärgiks väljaspool oma riigi piire asuvate sakslaste õiguste eest seismise. Esimene välisriik, mis selle tähendust tunda sai, oli Austria. Versailles’ lepinguga oli keelatud Saksamaa ja Austria ühendamine, natsiideoloogial oli Austria elanike seas suur toetus, kuid võimulolijad kahe riigi liitmist ei pooldanud. Kui Hitler esitas 1938. aasta alguses Austria kantslerile nõudmise kahe riigi ühendamiseks, vastas see rahvahääletuse välja kuulutamisega. Hitler ei soovinud riskida ning viis 13. märtsil oma väed Austriasse, toimus anšluss – kahe riigi ühendamine.

Sama aasta teisel poolel esitas Hitler nõudmise Tšehhoslovakkia äärealade – Sudeedimaa ühendamiseks Saksamaaga. Tšehhoslovakkia oli demokraatlik riik ja üsna tugeva sõjaväega, kuid tema territooriumil elas u 3 miljonit sakslast. Probleemi lahendamiseks tuli korraldati Müncheni konverents, kus Saksamaa führer A. Hitler, Itaalia duce B. Mussolini, Prantsusmaa peaminister E. Daladier ja Inglismaa peaminister N. Chamberlain leppisid 29. septembril 1938 kokku, et Saksamaa saab Sudeedimaa endale, kuid austab Tšehhoslovakkia iseseisvust. Hitler pidas lepingust kinni pisut üle poole aasta – 15. märtsil 1939 marssisid Saksamaa väed Prahasse sisse. Lepituspoliitika oli läbi kukkunud.

 

1939. aasta märtsi lõpus võttis Saksamaa enda kontrolli alla Leedu linna Memeli (Klaipeda) ning esitas territoriaalsed nõudmised Poolale. Inglismaa ja Prantsusmaa jaoks oli Tšehhoslovakkia kadumine kaardilt selge märk, et Hitlerit ei saa usaldada, mõlemad riigid kinnitasid Poolale, et Saksamaa rünnaku korral ollakse talle toeks. Liitlast loodeti leida senises peamises vaenlases – Nõukogude Liidus, kellega alustati läbirääkimisi liidu moodustamiseks. Salaja oli läbirääkimisi Staliniga alustanud ka Saksamaa ning teineteisemõistmiseni jõudmine ei võtnud neil kaua aega – 23. augustil 1939 allkirjastati Saksamaa ja Nõukogud Liidu vahel mittekallaletungileping, mille salaprotokollis, välisministrite nimede järgi tuntud kui Molotovi-Ribbentropi paktis lepiti kokku mõjupiirkondade jaotus Ida-Euroopas: Saksamaa pidi saama Lääne-Poola ja Leedu, Nõukogude Liit Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia (Moldova). Hiljem piire täpsustati, ka Leedu pidi minema Nõukogude Liidule.

See artikkel on retsenseerimata.