Uus hingus 1950-1990

1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik teinud läbi mitmeid pöördeid oma muusikalises mõtlemises ning tänaseks kujunenud kohati äärmuslikult erinevateks. Arvo Pärt, kes emigreerus Eestist 1980. aastal, on tänaseks kujunenud omamoodi Eestimaa sümboliks maailmas.
1970. aastad toovad areenile uue heliloojatepõlvkonna, mille eesotsas on Lepo Sumera (1950–2000, loonud kuus sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949–2001, tervelt kaheksa ooperi autor). 1980. aastad tõid kontserdilavadele Erkki-Sven Tüüri (s. 1959) ja Urmas Sisaski (s. 1960) muusika.

1981. aastal alustas tööd Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks oli 20 aastat Tõnu Kaljuste, tehes koori tuntuks ja hinnatuks kogu maailmas. Aastast 2001 on koori peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks inglise muusik Paul Hillier.

1972. aastal asutati vanamuusikaansambel “Hortus Musicus”, mille kunstiline juht, dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen on lisaks vanamuusika interpreteerimisele palju tähelepanu pööranud ka nüüdismuusikale

1959–1979 tegutsenud Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett oli üks legendaarsemaid ansambleid.

Allikas

See artikkel on retsenseerimata.

Õpikud