vaimulik rüütliordu – rüütlite sõjaline vennaskond, mille liikmed andsid mungatõotused ja pühendusid kiriku kaitsmisele relvaga

traktaat – arutlus, üksikküsimuse teaduslik käsitlus

komtuur – kloostrikorra järgi linnuses elavate rüütlite komando

orden – riiklik aumärk või teenetemärk

Rüütliordu oli hiliskeskajal 14. ja 15. sajandil, pärast ristisõdade lõppu, sõjaliste ordude idealiseerimisest tekkinud organisatsiooni või ühingu üldnimetus.

Rüütliordusid rajasid enamasti kuningad, hertsogid või vürstid. Algselt pidi nende eesmärgiks olema süserääni teenimine rüütlina ja sõjaline kaitse. Vastutasuks loovutati rüütlitele vasalliõigusi. Hiljem muutus väeteenistuse kohustus formaalseks. Rüütlite kui rüütliordude liikmete tiitlid liitusid mitmesuguste aadlitiitlitega.Üheks rüütliordu liikme tunnuseks oli kaelas kantav märk ehk orden.

Esimesed teated rüütlite vennaskonna kohta on pärit 1119.a, eesmärk oli elada vaesuses, kuulekuses ja kasinuses ning sõdida uskmatute vastu. Vennaskond sai oma valdusesse koha, kus oli asunud Saalomoni tempel, seega nimetati seda Templiorduks.

Templirüütel:

Juba enne I ristisõda tekkinud Johannese hospidali vennaskond sai Johanniitide orduks.

Johanniitide ordu Rhodose saarel:

Johaniitide pealinnuse varemed Süürias:

Akkoni piiramise ajal tekkinud saksa hospidalist sai Saksa ordu.

Templiordusid rajati paganatega võitlemiseks Baltikumis ja moslemitega Pürenee poolsaarel. Vaimuliku rüütliordu liikmed olid erinevalt tavalistest feodaalidest märksa distsiplineeritumad ja usuliselt motiveeritumad ning kujutasid seega koos oma sõjasulastega vaatamata oma liikmeskonna suhteliselt väiksele arvule kohutavat sõjalist jõudu. Ordude tuumiku moodustasid rüütelvennad ja sõjamehed, nende kõrval tegutsesid preestervennad – pidasid jumalateenistusi ja hoolitsesid kirikliku asjaajamise eest. Madalaim tase olid kannupoisid ja teenrid. Ordusid toetasid toetajaliikmed e familiaarid. Ordu eesotsas seisis meister, kes pidi otsuste tegemisel lähtuma kapiitli otsustest. Neile järgnesid provintsipealikud e maameistrid. Linnuses kloostrikorra järgi elavate rüütlite eesotasa oli komtuur e komandör. Pärast ristisõdijate väljatõrjumist Pühalt maalt kandus vaimulike rüütliordude tegevus üle Euroopasse. Läänemere äärsete rahvaste kristianiseerimise ja alistamisega tegelesid Saksa ordu, Mõõgavendade ordu ja Liivi ordu.

Algul oli vaimulikkond umbusklik, aga peagi leidsid ordud endale eestkõneleja Clairvaux Bernardi, kes kirjutas nende traktaadi “Uue sõdalaskonna kiituseks”.

Clairvaux Bernardi:

Kui tavasõda oli kurjast, siis vaimuliku ja füüsilise sõja ühendmine Jeesuse nimel õiglane ja õilis. Ordud laienesid ka Euroopasse ja neiel annetati maid ja nendega liitus palju mehi. Rüütlid said lõpuks tegeleda ilma hingeõnnistust kaotamata sellega, milleks neid kasvatatud oli. Templiordu, johanniitide ordu ja Saksa ordu kätte koondusid suured rikkused, mida kasutati Lähis- Ida võitluste rahastamiseks. Ordud laiendasid ilmalikku võimu valitsejate ja naabrite arvelt.

Vaimulike rüütliordude põhieesmärk oli Püha maa ja palverändurite kaitse. Templiordu moodustas peaaegu kogu Euroopat katva kindlustuste ja sadamate võrgustiku, mis aitas palveränduritel liikuda kodu ja Jeruusalemma vahel. Lisaks füüsilisele kaitsele võtsid templirüütlid hoiule ka palverändurite raha ja andis välja esimesi ametlikke tšekke e paberraha, mille eest maksti rändurile mündid välja ordu kindluses, mis asus ränduri sihtkohas.

Püha maa valduste kaotamine tõi kriitika, mis kulmineerus templirüütlite ordu likvideerimisega Prantsuse kuninga poolt 1312.a. Kui 1314. a kuningas ei leidnud templiordu linnustes oodatud rikkusi lasi ta suurmeister Jacques de Molay tuleriidal hukata.

Jacques de Molay ja Geoffrey de Charney põletamine tuleriidal 1314:

Johanniitide ordu pidas Vahemerepiirkonnas moslemitevastast võitlust. Algul Rhodosel, 1530.a Maltal, sp tuntakse seda ka Malta ordu nime all.

1309.a viis Saksa ordu oma keskuse Marienburgi, ku organiseeriti võitlust paganlike leedukatega. Saksa ordu suutis oma valdusi enda käes hoida 1525.a.

Hiliskeskajal võimaldasid rüütliordud aadli perede noorematel poegadel seisusekohaselt ära elada, mehed, kes ei pärinud midagi, peale isa tiitli, võimaldas ordu kenasti ära elada. Ordudes ülistati küll vaimulikke ja sõjalisi ideaale, aga sõjaväljal ei omanud need tähtsust. Õukonnaordude ametite eraldusmärkidest kasvasid välja ka tänapäeva ordenid.