Rootsi aeg. Vana-Liivimaa suhted naaberriikidega

Vana-Liivimaa suhted naaberriikidega rootsi ajal

Rootsi aeg

Euroopas oli 16. sajandi teine pool ja 17. sajand keskaegse seisusliku ühiskonnakorralduse lagunemise, absolutistlike rahvusriikide kujunemise ja ühiskonna moderniseerumise aeg. Sellesse perioodi langeb kapitalistlike tootmissuhete areng ning humanistliku ja ratsionalistliku mõtteviisi juurdumine. Rahvuslike suurriikide kujunemisega kaasnes võitlus poliitilise ja majandusliku võimu pärast Euroopas ja kolooniates. Sõdadele andsid hoogu vaenused katoliiklaste ja protestantide vahel.

Vaade Tallinnale 16. sajandi lõpul:

Tallinna vaade

(Pildi allikas)

Kogu 17. sajandi Euroopa ajalugu mõjutas tsentraliseeritud Vene riigi tugevnemine. 15. sajandi lõpuks oli Moskva alistanud teised vene vürstiriigid ja maad (teiste hulgas ka Eesti ala vahetud naabrid, Novgorodi ja Pihkva) ja vabanenud ka 13. sajandist püsinud mongoli-tatari ülemvõimust. Sõjalise eduga üha kasvavaid suurriiklikke ambitsioone toetas ideoloogiline „ekspansioon”. Ilmalike ja vaimsete Moskva valitsejate seas oli kinnistunud idee sellest, et Venemaa oli jumala poolt valitud maa. Riigist hakati kõnelema kui „kolmandast Roomast” ja „tõelise usu hoidjast ning õigeusu viimasest kantsist – „uuest Jeruusalemmast”. Analanloogselt Bütsansiga, kus valitsejat peeti „tõelise usu hoidjaks ning kogu õigeuskliku maailma juhiks“, hakkasid Moskva suurvürsti alamad viimast samasuguses võtmes tajuma. Need tendentsid said alguse juba suurvürst Ivan III võimuperioodil (1462–1505) ja süvenesid veelgi Ivan IV Julma valitsemisajal (1530/1547–1584). 1547. aastal end esimeseks Vene tsaariks kroonida lasknud Ivan IV poolt järjekindlalt läbi viidud haldus-, kohtu- ja sõjaväereformid lõid isevalitsusele kindlama aluse ja suurriigile kohasema sisekorralduse. 1550. aastail sai Moskva võitudega Kaasani ja Astrahani tatari khaaniriikide üle oma kontrolli alla Kaspia merele ja sealtkaudu Idamaadesse viiva Volga kaubatee. Järgnevalt kavatses tsaaririik laiendada oma territooriumi Liivimaa arvel ja saavutada ülemvõimu ka Läänemerel, mis oleks andnud kontrolli mugavaima ning lühima kaubatee üle Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel.

Vene tsaari ambitsioonid põrkusid paratamatult teiste Ida- ja Põhja-Euroopa monarhiate vastuseisule: juba 15. sajandi lõpust alates kujunes Moskva peamiseks oponendiks Poola-Leedu, millest sai 1569. aastal ühtne, Poola-keskne, valitava kuningavõimu ja sisuliselt aadlivalitsusega liitriik — Rzeczpospolita. Omaette suurvõimuna tõusis 16. sajandi esimesel poolel esile ka Rootsi, mis koos Vasade dünastia võimuletulekuga oli vabanenud Taani hegemooniast ja võtnud riiklikult omaks luterluse. Juba 14. sajandist oli Rootsi ülemvõimu all ka Eesti põhjanaaber Soome.

Vana-Liivimaal (tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti ala) seevastu püsis 16. sajandi keskpaigani juba 13. sajandist päritud killustatus viieks omavahel pidevalt väikeriigiks (Liivi ordu ning Riia peapiiskopi, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopi valdused). Samal ajal nõudis ordumeister Wolter von Plettenbergi, Vana-Liivimaa tugevaima riikliku moodustise — Liivi orduriigi — viimase väljapaistva juhi poolt 16. sajandi algul Moskvaga saavutatud rahu säilitamine arvestatava sõjalise jõu olemasolu. Ent pärast Plettenbergi surma 1535. aastal ei kerkinud enam esile tugevat poliitilist autoriteeti, kes suutnuks kohalikke sõjajõude organiseerida ning ordu ja piiskoppide omavahelisi hõõrumisi vaos hoida. Lisaks poliitilisele killustatusele nõrgestas Liivimaa ühiskonda usuline lõhenemine 1520. aastatel vallandunud reformatsiooni tagajärjel. Martin Lutheri õpetusega läksid kiiresti kaasa suuremate linnade ilmalikud ja vaimulikud ringkonnad; aadel kaldus pigem püsima katoliikluse juures. Liivi Ordu kui institutsioon jäi küll katoliiklikuks, kuid juba W. v. Plettenbergile järgnenud ordumeistrid võtsid ise omaks luterluse.

Majanduslikult oli 16. sajand Liivimaale kui Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelise kaubanduse transiitmaale küllaltki soodne tänu Euroopas kujunenud suurenenud nõudlusele Venemaalt pärit põllumajanduslikele toodetele. Heaolu kasvu nautisid eriti linnaelanikud, aga ka teised seisused. Samal ajal aga teravnesid üha sotsiaalsed pinged: maa ja linna, mõisnike ja talupoegade, kaupmeeste ja käsitööliste, sakslaste ja „mittesakslaste” (mille all mõisteti valdavalt eestlasi) vahel. Sisemised probleemid kahandasid liivimaalaste valvsust suhetes naaberriikidega ja nõrgendasid maa sõjalist potentsiaali.

See artikkel on retsenseerimata.