VARAJASED PÕLLUHARIJAD JA KARJAKASVATAJAD

Põlluharijad
Kiviajal ilmusid ka esimesed viljakasvatajate kultuurid. Tõenäoliselt leiutas maaviljeluse naine.  See arenes välja korilusest ja kujunes naiste tööalaks.

Algul seisnes maaviljelus üksiku taimeliigi kasvatamist väikesel elamulähedasel maalapil. Põlluks sobivat pinnast leidus mudaste setetega kaetud jõeorgudes. Põllupinnast liigse niiskuse ärajuhtimiseks tuli rajada kraave. Sinna lähedale rajasid põlluharijad ka oma vaikülad. Vaiadele rajatud asulate elanikud harisid maad, püüdsid kala ja pidasid koduloomi. Veekogudel liiklemiseks kasutasid nad paati ja mõla.

Kuid peagi levis põlluharimine laiemalt. Põlde rajati ka teistele lagedatele aladele või saadi põllumaad juurde metsast. Põlluharijate asulates paiknesid elamud ringikujuliselt ümber keskse väljaku ehk vainu, kus hoiti kariloomi. Elamud olid tehtud puust ja põletatud savist ning nende pindala oli kuni 150 m2. Elamu oli nelinurkne ning vaheseintega jagatud väiksemateks eluruumideks, milledes olid ahjud ja põletatud savist põrandad. Mõned elamud olid rajatud ka poolenisti maa sisse.

Maaharimiseks tuli saada maad metsadelt, tehes põletades juurde uusi põlde. Alepõletamine kujunes peamiseks põlluharimisviisiks.  Ale tegemiseks raiutakse maha peenemad puud ja jäetakse kuivama. Siis süüdatakse puud põlema ja nad põletavad ja kuivatavad ka jämedamad puud. Pärast põletamist puhastatakse maatükk puujäänustest ja tasandatakse. Tuhk puistatakse laiali. Edasi kobestatakse pinnas. Põllu ümber ehitatakse tara metsloomade kaitseks. Terad külvatakse vihmase hooaja alguses. Tärganud põldu kaitstakse loomade ja lindude eest kära ja hernehirmutistega.
Põlluharimisriistad olid kaevepuu, kõblas ja karuäke, mis valmistati oksalisest puuladvast.

Põllu ettevalmistamine oli suur ja raske töö ning selleks liitusid mitu suguluses olevat sugukonda. Tegevust jätkus nii meestele kui naistele. Maa tasandamine ja kobestamine ning edasine hooldamine jäi naiste tööks. Peagi ületas maaviljelusest saadav toiduhulk küttimisest saadava ja teatud piirkondades kujunes maaviljelus tähtsaimaks elatusallikaks. Nii tõusis naise osatähtsus sugukonnas. Paar aastat andsid alepõllud head saaki, kuid siis kurnati maa välja ja seal põllupidamine ei tasunud ära. Pikkamisi vanad alepõllud taasvõsastusid.  Selleks, et kasvatada toitu, tuli kogu aeg juurde teha uusi põllumaid.

Elanikkonna arvu suurenedes jäi vabu maid järjest vähemaks. Suured metsamassiivid, kus oli hea küttida, muudeti põllumaaks.
Üha sagedamini tuli hakata kasutama sama maatükkipõlluks. Siis kujunes välja mitmeväljasüsteem ja viljavaheldus. Üksteise järel kasvatati samal põllul erinevaid vilju ning osa aastaid oli põld ka söödis.

Kõplaviljelus ja karjakasvatus andsid inimestele peamised elatusvahendid. Küttimine ja kalapüük olid teisejärgulise tähtsusega.

Juba kõige varasemal ajal oli inimeste rännuteedele omane teatud regulaarsus. Tihti liikusid inimrühmad loomakarjade kannul, kasutades loomade poolt sissetallatud radu. Loomakarjade liikumisteede äärde kujunesid välja ka esimesed asulad.
Kui inimesed jäid paikseks ja hakkasid tegelema põllupidamisega, kujunesid asulate vahele tavapärased ühendusteed. Muistsel ajal oli kõige suurem osatähtsus veeteedel või piki veeteede ääri kulgevatel teedel. Rännakutel liiguti hanereas ning mehed pidid olema valmis oma sugukonna liikmeid kaitsma kiskjate ja vaenlaste eest.

Karjakasvatajad
Steppides ja suurtel rohumaadel kujunesid välja rändkarjakasvatajate sugukonnad.
Koos oma loomakarjadega liikusid nad ringi väga laialdasel maaalal, kandes kogu oma elamist endaga kaasas.
Ebasobiv ilmastik – tuuled mis puhusid ära mulla, palavad kuivad suved ja külmad talved – takistasid viljakasvatust ja paiksete põldude rajamist.
Levinuim koduloom oli sel ajal hobune, keda kasutati nii liiklemiseks kui toiduks. Kasvatati ka lambaid, kitsi ja sigu.

See artikkel on retsenseerimata.