Vene revolutsioon. Romanovite loojang

Katkend raamatust:  VENE REVOLUTSIOON. UUS AJALUGU

„Venemaa on olnud tugev tänu autokraatiale.“

Konstantin Petrovitš Pobedonostsev, Püha Sinodi ülemprokurör ning tsaar Aleksander III ja tsaar Nikolai II nõuandja

„Revolutsionäär siseneb riigi, privilegeeritud klasside, niinimetatud tsivilisatsiooni maailma ning elab selles maailmas ainult eesmärgiga kutsuda esile selle kiire ja täielik häving.“ Sergei Netšajev, „Revolutsionääri katekismus“

Vana režiim ja selle vaenlased

Kahekümnenda sajandi saabumisel oli Vene impeerium tohutu. Maismaa poolest oli Briti impeerium suurem, ent see oli pillutatud kildudena üle kogu maakera. Tsaari valdused olid ühtsed, pikad ja laiad, ulatudes 9600 km Venemaa Poolast Vaikse ookeanini, Arktika jäistest vetest Kesk-Aasia küpsetava kuumusega steppideni. Nagu ütles üks ajakirjanik: „Ühendriigid võib pillata (Venemaale) ja ruumi jääb veel Hiina ja India jaoks.“

Venemaa naabritel piisas hirmu tundmiseks vaid kaardile vaatamisest. Tsaari impeerium oli alates 17. sajandist kasvanud järelejätmatult, nagu kehutaks seda mingi kõigutamatu laienemise seaduspära, 142 ruutkilomeetri võrra päevas – aastas 52 000 võrra. Tõsi, piiride laienemine tähendas, et tsaariarmeel oli vaja kaitsta aina enam territooriumi, kuid samas andis see ka impeeriumile strateegilise sügavuse – nagu seda koges Napoleon 1812. aastal. Trendi tulevikku projitseerides oli kerge kujutada ette tulevast kaarti, millel Venemaa on alla neelanud tükke Hiinast, Afganistanist, Pärsiast, Osmanite impeeriumist, Austria Galiitsiast ja Ida-Preisimaast. Impeeriumi ähvardavat mõju tema vaenlastele süvendas asjaolu, et Venemaa elanikkond oli 19. sajandil neljakordistunud kuni 150 miljonini (pärast aastat 1900 teeb see jälle suure hüppe, jõudes aastaks 1914 peaaegu 175 miljonini). Venemaa majandus, ehkki ikka veel suuruselt alles viiendal kohal maailmas (jäädes maha Suurbritanniast, Prantsusmaast, Saksamaast ja Ühendriikidest), kasvas 20. sajandi esimeseks kümnendiks peaaegu 10% aastas, äratades samasugust suurt tähelepanu nagu esilekerkiv Hiina 21. sajandi alguses.

Teades, kuidas tsaaride lugu lõpeb, on paljud ajaloolased välja pakkunud, et Vene kolossil pidid olema savist jalad. Ent see on kindlasti tagantjäreletarkus. Hoolimata kasvavatest pingetest, ebaühtlasest majandusarengust ja revolutsioonilise innu tekitatud segadustest, oli imperialistlik Venemaa aastal 1900 jätkuvalt elujõuline. Juba selle suurus ja võimsus oli enamiku, kui mitte kõigi tsaari alamate uhkuseks. Alles tagasivaates on teadlased avastanud saatuslikud puudused impeeriumis, mis tol ajal tekitas välismaistes vaenlastes pigem hirmu, samas kui selle muljetavaldav (kuigi alarahastatud) politseiaparaat, mis tehti jõulisemaks pärast tsaar Aleksander II mõrvamist 1881. aastal, heidutas kodumaiseid oponente. Arvatavasti näitab riigi vitaalsust kõige paremini sinna kogunenud migrantide ja investorite arv. Kahekümnenda sajandi algul oli Venemaa oluline inimeste ja kapitali netoimportija: see on kõnekas fakt, mis polnud revolutsioonist saadik enam kunagi tõsi.

Välismaalasest külastajat, kes saabus umbes aastal 1900 läänest Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi, oleks hämmastanud linna euroopalik atmosfäär (seltskonnas räägiti prantsuse, mitte vene keelt) ning kõrgema seltskonna peadpööritav jõukus ja glamuur. Kanaleid ääristavad renessanss-stiilis paleed, mis olid ehitatud Itaalia arhitektide poolt, andsid linnale „Põhjamaa Veneetsia“ välimuse. Kuna linn asus 60. laiuskraadil, samal tasandil põhjapöörijoonest veidi allpool asuva Alaskaga, rikastasid Sankt-Peterburgi seltskonnaelu rütmi ühest küljest pikad talvised õhtud, mis võimaldasid Euroopa suurejoonelisemaid „sesoone“ – pidude ja kontsertide jada, mis kestsid vana-aastaõhtust kuni paastuajani; ning teisalt varasuve „valged ööd“, mil kõik tulid tänavaile. Meie külaline oleks nautinud keiserlikku balletti Maria teatris, kuulanud kontserti Glinka, Mussorgski, Rimski-Korsakovi või Tšaikovski parimatest töödest ning võib-olla osalenud ballil, kus „igal peal, kaelal, kõrval, randmel, sõrmel ja pihal oli nähtaval vene naiste kirg kalliskivide vastu“, nagu sõnas viimase tsaariperekonna üks biograafe.

Oleks turist oma teekonda jätkanud ja läinud Moskvasse, vanasse Venemaa pealinna enne seda, kui Peeter Suur 1703. aastal Neevale oma akna läände asutas, oleks ta eest leidnud hoopis vähem dekadentliku ja kindlasti rohkem venepärase linna. Kuigi bürokraatia oli Peterburi ümber asunud, jäi impeeriumi vaimseks südamikuks Moskva, kus Kremli punaste tellisemüüride taga asuvas Uspenski katedraalis, Aleksei trooni peal, krooniti endiselt kõik tsaarid. Moskva – linn, kus oli „nelikümmend korda nelikümmend kirikut“, oli õigeusklike Kolmas Rooma (pärast Roomat ja bütsantslikku Konstantinoopolit, kust pärineb Vene kirik), rituaalide ja traditsioonide püha linn. Linna viimistletud ja meeleline õigeusuriitus tõi kokku talupojad ja vürstinnad, kes kõik hoidsid käes küünlaid, kuulates lummavaid koore ja hingates sisse suitsust viirukilõhna. Moskva oli ka kaubanduslinn, kuhu jooksid kokku Venemaa ajaloolised kaubateed ja kasvav raudteevõrk. See oli äärmuste linn, suvel lämmatavalt kuum ja niiske, aga kontrastina ühed kõige külmemad talved üldse. Peterburi seltskonnategelastest enam rahast ja tehingutest huvituvad linna töösturid ja kaupmehed olid kõvad napsitajad. Kui meie külaline oleks mõnes kirikus hinge pattudest puhastanud, lasknuks ta Moskva kõrtsides ja võõrastemajades viinal hea maitsta – ning hauganuks peale hapukurki, heeringat, suitsutatud tuurakala ja kalamarja, mis kõik kuuluvad tänapäevalgi vene joomiskultuuri juurde.

Kui meie rändur oleks olnud piisavalt kartmatu, et riskida suurtest metropolidest kaugemale minna, oleks ta võinud külastada Moskvast kirdesse jäävat keskaegsete linnade Kuldset ringi (Kostroma, Suzdal, Vladimir või Jaroslavl), sõitnud rongiga Tveri või Novgorodi, itta Siberisse, kiirelt kasvavasse Irkutski linna, lõunasse Krimmi või Põhja-Kaukaasia tervisekuurortidesse, mineraalvetele ning veinidemaale mägisesse Gruusiasse, või siis reisinud aurulaevaga Volgal. Rongid liikusid odavalt ehitatud raudteel, mis ei vastanud päriselt lääne standarditele (liiprid enamikul liinidel kaalusid poole vähem kui USAs tavapärane) ning sõitsid aeglaselt, mis oleks jätnud meie turistile piisavalt aega silme eest mööduvasse süveneda. Väljaspool suuri linnu ning väheseid tööstuspiirkondi Ukrainas ja Lääne-Siberis oleks ta kasesalude keskel märganud izba’dest ehk värvimata palkonnidest koosnevaid väikseid külasid, mida kõrgema elatustasemega linnades kroonisid sibulakujulised kirikukuplid. Suvel oleks ta näinud põldudel tööd rügavaid mehi ja naisi, kes külvasid ja koristasid lühikese viljelusperioodi ajal teravilja. Oleks meie turist maad külastanud talvel, võinuks talle osaks saada võimalus sõita troika ehk hobusaaniga; see tegi talvel lumega kaetud maa puhul reisimise kergemaks kui kevadise ja sügisese mudaga või suviste tolmavate teedega (riigis leidus veel vähe iga ilmaga läbitavaid kattega teid). Ehkki reisija võinuks väriseda, kui sõidukit räsisid jäised tuuled, oleks ta ometi imetlenud Vene talve ebamaist valget ilu.

Muidugi oleks meie reisijal palju nägemata jäänud, sest tõenäoliselt oleks ta piirdunud viisakamate piirkondadega suurtes ja väikestes linnades, tiheda liiklusega tuiksoonte ja provintsipealinnadega, ja kui ta riskinuks väljapoole minna, siis ka paremate maakõrtsidega. Ehkki reisijuht võinuks möödaminnes poetada märkuse „talupoegade probleemi“ kohta, oleks vaja olnud uudishimulikku vaimulaadi, et näha Vene maaelu pealispinnast allapoole – riigis, kus talupojad moodustasid ikka veel 80 protsenti elanikkonnast. Lääne standardite järgi oli põllumajandus kurblikult ebaefektiivne, saak hektari kohta oli väiksem kui pool Euroopa normist ning koguni vaid seitsmendik Inglismaal saadavast. Ülejäägi kogused olid niivõrd väikesed, et halva saagi aastad võisid põhjustada näljahäda, nagu juhtus 1892. aastal, kui peaaegu pool miljonit talupoega suri, peamiselt koolera tõttu.

Osalt olid sellised näitajad tingitud Venemaa lühikesest vegetatsiooniperioodist ning viletsast mullast, mida leidus kõikjal, välja arvatud „mustmullavööndis“ Venemaa Euroopa-osa lõunapiirkonnas ja Ukrainas. Ent see oli tingitud ka ühiskonnakorraldusest. Pärisorjad said vabaduse, vähemalt paberil, juba 1861. aastal, ent paljude jaoks oli „vabanemine“ olnud lohutusauhind. Selle asemel, et täita oma kohus kohaliku maaomaniku ees sunnitööga nagu vanadel halbadel aegadel, pidid vabastatud pärisorjad neile „antud“ maa lunastama osamaksetega, tasudes tegelikult hüpoteeklaenu – sugugi mitte kerge ülesanne peaaegu sularahata majanduses, kus paljud külaelanikud valmistasid ikka veel oma saapaid ja tööriistu ise. Uut süsteemi komplitseeris veelgi see, et võlgu ei makstud eraldi, vaid kollektiivselt mir’i (külakogukonna) vahendusel ning see põhjustas lõpmatut peavalu sellistes küsimustes nagu kes kellele midagi võlgnes. Sel moel pärisorjusest vabastamine, selle asemel et muuta talupoegkond väikeomanikeks, paradoksaalselt hoopis tugevdas traditsioonilisi Vene kogukondi, kelle kontrolli alla enamik vabaks ostetud maast 1900. aastaks oli langenud. Öeldi, et Venemaal oli vaid üks mees, kes talupoegade küsimusest täielikult aru sai, see oli majandusteadlane A. V. Tšajanov. Olles pühendanud oma elu selle teemaga tegelemisele, tuli Tšajanov järeldusele, et vene talupoegade põllumajandust ei saa reformidega aidata ning soovitas valitsusametnikel see rahule jätta. Tegu polnud populaarse soovitusega.

Oleks meie rändur saabunud Venemaale 19. sajandi viimasel kümnendil, oleks teda hämmastanud kõnekad märgid tööstusbuumist Venemaa Euroopa-osas, Uurali ja Ukraina suuremate linnade ümber. Nagu Ühendriikideski, stimuleerisid seda suures osas raudteed, mis ehitati riigi avaruste alistamiseks; need aga nõudsid kolossaalses mahus rauamaaki, terast ja energiat. Sellel ajastul domineeris Sergei Witte, raudteevalitsuse direktor aastatel 1889–1891, kes alustas suure Siberi raudtee ehitamist, kuni ta edutati teede- ja siis rahandusministriks. Viimati nimetatud tähtsal ametikohal oli ta kuni 1903. aastani. Witte oskusliku juhtimise all viis Venemaa rubla kullastandardile ning võttis esimesena kasutusele riigikapitalismi, mida paljudel tärkavatel turgudel ka tänasel päeval praktiseeritakse – valitsusametnikud suunavad kapitalivooge infrastruktuuri ja rasketööstusse ning julgustavad välisinvesteeringuid tehnoloogiasse, püüdes samas kaubanduspoliitikat kodumaiste vajadustega vastavusse viia. Eraomand oli au sees, ehkki enamik panku kuulus valitsusele või juhiti neid valitsuse poolt ning riik säilitas monopoli teatud kaupade osas (nagu näiteks viin Venemaal). Mis iganes ka polnud Witte tegutsemise aluseks, näis see toimivat: aastaks 1900 kasvas majandus aastas 8%. Kaevandamine, metallitööstus ja energeetika, kõik olid edukad. Witte aastatel kasvasid sadamad, nagu Riia Läänemere ääres ja Odessa Musta mere ääres peaaegu viis korda. Buumist sündinud linnad kerkisid kõikjal, alates Lääne-Siberist kuni Kaspia mereni, kus räpasest, naftast läbiimbunud Bakuust sai peaaegu üleöö üks maailma rikkamaid linnu, mis muu varanduse seas kinkis maailmale ka Nobeli perekonna, kes tänapäeval ikka veel preemiad kinni maksab.

Koos Venemaa naftaparunite ja töösturite üüratu jõukusega pani Witte buum aluse ka suurele ja kasvavale tööstusproletariaadile. Valitsuse hinnangul oli Witte aastate lõpuks kaks ja pool miljonit palgalist vabrikutöölist, aastaks 1914 oli neid ligikaudu kolm miljonit. Ehkki need arvud võivad olla väikesed, kuna hindamisi läbi viinud vabrikute inspektoreid oli puudu ja nad ei saanud kuidagi kõiki tootvaid ettevõtteid uurida, eriti väikeseid. Palgad olid madalad oskusteta töölistel, eriti naistel (kellele maksti vähem kui meestele, sest viimastes nähti perele leivateenijaid), ent need kerkisid kiiresti tööliste puhul, kes omasid oskusi tekstiiliketruses, metallurgias või masinaehituses. Vabrikutes olid töötingimused sageli rasked. Linna odavad võõrastemajad, kus elas enamik töölisi, olid kitsad ja ülerahvastatud, sama olukord valitses ka avalikes supiköökides, kus nad sõid. Industrialiseerimise kõige hullemaid äärmusi pehmendasid siiski teatud traditsioonilised vene kultuuri aspektid, näiteks õigeusu kalendri rohked pühad (igal aastal ligi 90, kõik pühapäevad olid vabad ja laupäeviti oli vähem töötunde). Venemaal polnud midagi taolist nagu Saksamaal, kus oli kasutusel Bismarcki ajal 1880. aastatel algatatud kindlustus õnnetusjuhtumite puhuks ning vanaduspensionite süsteem, mistõttu enamik töölisi oli kurja saatuse ees kaitsetu. Ent usuline heategevus võimaldas siiski vigastatuile mõningast arstiabi. Vene ühiskondliku elu patriarhaalne olemus seadis piirangud ka sellele, millist tööd lastel ja naistel teha lubati, vastuoksa Põhja-Euroopa võrdsustavamale hoiakule, mis sellist vahet ei teinud (kõige tuntum siin on Inglismaa, kus lapsi ekspluateeriti korstnapühkijatena ja naisi kurnati tekstiilitööstuses). Vene töölise saatus oli raske, ent mitte oluliselt raskem kui teistel töölistel Euroopas sel ajal.

Kui Venemaa töösturid polnud oma Euroopa ametivendadest ekspluateerivamad, siis poliitilised protestijad olid radikaalsemad. Autokraatia tugevus ja samas ka nõrkus seisnes selles, et tsaari ja tema alamate vahel oli vähe vahepealseid institutsioone rahva frustratsiooni maandamiseks. Ametiühingud olid ebaseaduslikud. Puudus rahvusparlament, mis oleks keskendanud valitsuse tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele. Venemaa alandavale lüüasaamisele Krimmi sõjas (1853–56) järgnes lühike liberaalsete järeleandmiste ajastu, mil tsaar Aleksander II lubas luua väikesed provintsiomavalitsused ehk semstvod (zemstva, 1864–), kuid nende võimu vähendas oluliselt tema konservatiivsem järglane Aleksander III 1890. aastal, kui semstvonõukogud allutati tsaari poolt määratud piirkonnakuberneridele. Vene riigibürokraatia liikmed, kes tegelikult maad valitsesid, olid hierarhiliselt seatud uhkesse teenistusastmete tabelisse, mis peegeldas iga ametniku aadliseisust, teenistust ja selle pikkust (mitte niivõrd teeneid). Need bürokraadid allusid otseselt tsaarile, kes määras isiklikult kõik valitsuse ministrid ja teised kõrged riigiametnikud. Autokraatia ahtral poliitilisel pinnal polnud üllatav, et tööliste ja talupoegade agitaatorid, kellel puudus kohtusse pöördumise õigus või muud õiguskaitsevahendid, otsustasid sageli vägivalla kasuks.

Ammu enne arvestatava tööstusliku proletariaadi teket oli Venemaa juba maha saanud selliste maailmakuulsate revolutsionääridega nagu Aleksandr Herzen (1812–1870), mõjuka sotsialistliku žurnaali Kolokol toimetaja, ja Mihhail Bakunin (1814–1876), kes peaaegu üksinda lõi „anarhosündikalistliku“ filosoofia vahetust majandustegevusest, mis hakkas domineerima Prantsusmaa ja Itaalia töölisliikumises. Bakuninit eristas tema Euroopa rivaalidest vene teatraalsus, mis tõi talle Euroopa vasakpoolsete liikumises kuulsust, millele ei saanud vastu isegi Karl Marx (Marxi Esimese Rahvusvahelise Tööliste Assotsiatsiooni hülgamine Bakunini poolt pärast tüliderohket Haagi kongressi 1872. aastal viis selle organisatsiooni surmani neli aastat hiljem).

Vene radikalism oli omaette maailm, mis oli tekkinud paljuski unikaalsena, sui generis. Samamoodi nagu oli ainult üks Bakunin, polnud ka Sergei Netšajevil ja tema nihilistlik-populistlikul narodnikute (narodniki) liikumisel, tänapäeva poliitilise terrorismi eelkäijal, Euroopas vastet. Oma mõjukas „Katekismuses“ (1869) kirjutas Netšajev: „Revolutsionäär on hukule määratud inimene. Tal pole isiklikke huve, äriasju, tundeid, kiindumusi, omandit ega nime. Kõik temas on kinni vaid ühes mõttes ja ühes kires – revolutsioonis.“

„Tsaar-vabastaja“ Aleksander II tapmine narodnikute poolt 1881. aastal inspireeris tervet jäljendavate mõrvade lainet üle kogu Euroopa ja ka Põhja-Ameerika, kus järgneva kahe aastakümne vältel kaotas oma elu kuus riigipead ja kümned vähem tähtsad ametnikud.

Narodnikutele lõpu tegemiseks arendas tsaar Aleksander III (1881–1894) režiim välja keerulise politseiinformaatorite ja topeltagentide võrgustiku, millele viidatakse tavaliselt kui ohrankale (Ohrannoje otdelenije). Ka mainitul polnud tolleaegses Euroopas vastet. Aastate möödudes arenesid ohranka ja revolutsioonilised põrandaalused tandemina, kumbki uuris teist ja õppis teineteiselt, tekitades kõikjal konspiratiivse ja paranoilise õhkkonna. Tavaliselt oli ohranka oma vastastest sammu võrra ees, aga mitte alati. 1880ndate aastate Degajevi afääri puhul jõudis üks Peterburi ohranka polkovnik narodnikute juhatuseni välja, ent mõrvati siis oma allika poolt (seejärel mõrvar kadus ning avastati alles aastakümneid hiljem Põhja-Dakota ülikoolis matemaatikat õpetamast). Teine kurikuulus topeltagent Jevno Azef varustas ohrankat aastatel 1902–1905 väärtusliku informatsiooniga – ehkki selle väärtust ei saanud ilmselt võrrelda kahe siseministri ja Romanovite suurvürsti eluga, kelle ta väidetavalt oli mõrvanud oma revolutsioonilise teenekuse demonstreerimiseks.

Siiski näis, hoolimata juhuslikest möödapanekutest, et tsaarirežiimi jõud käis enamikul aastatel oma oponentidest üle. Kui meie külastaja oma õnnetuseks mõnda juhuslikku terroristlikku pommiplahvatust nägema ei juhtunud, oleks talle pigem muljet avaldanud tsaari sandarmite nõelasilmast tulnud sinivalged vormid ja kõrged nahksaapad kui revolutsiooniliste põrandaaluste kasimatu välimus. Tõsi on, et ohranka oli, nagu tsaari bürokraatia üldiselt, alarahastatud ja -mehitatud. Politsei tervikuna hõlmas 1900. aastal 6874 konstaablit ja 1852 seersanti, lisaks töötas umbes tuhatkond inimest poliitilistes osakondades, mis moodustasid ohranka – ja seda 150-miljonilise elanikuga riigis, mis võttis enda alla suure osa kahest kontinendist. Võrreldes ülespuhutud Nõukogude tšekaaga, kus töötasid sajad tuhanded, olid ohranka read hõredad, ning see ütleb palju head organisatsiooni tõhususe kohta. Pärast sajandivahetust kodustati suurel määral isegi narodnikud, enamik nende juhte ühines 1901. aastal asutatud sotsialistide-revolutsionääride (SR, esseeride) parteiga, et ajada maareformi asja (enam-vähem) seaduslikul teel. Esseeride partei oli mitmes mõttes ehe Vene poliitpartei, populistlik liikumine, mis seisis talupoegade eest, kes moodustasid tsaari alamatest suure enamuse.

Vahepeal oli Venemaal tekkinud uus, Euroopa stiilis marksistlik partei, mida suurel määral iseloomustas oponeerimine narodnikute vähem distsiplineeritud romantilisusele. Tegu oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga (VSDTP), mis moodustati 1898. aasta märtsis Teise Rahvusvahelise Tööliste Assotsiatsiooni ehk „Teise Internatsionaali“ (1889–1914) tütarharuna. Teine Internatsionaal oli organisatsioon, mis loodi marksismi põhimõtete standardiseerimiseks pärast Marxi surma 1883. aastal. Kuna VSDTP programm oli selgelt revolutsiooniline, sattus partei otsekohe ohranka huviorbiiti; partei loomise tingis nimelt varasemate, vähem organiseerunud Vene marksistlike liitude allasurumine eelnevail aastail. Peaaegu asutamisest saadik oli VSDTP eksiilis viibijate partei. Selle kaks juhti, Vladimir Uljanov (Lenin) ja Julius Tsederbaum (Martov), olid partei asutamiskongressi ajal eksiilis Siberis. Kolmas, Georgi Plehhanov, oli elanud alates 1880. aastast Šveitsis. Teine VSDTP kongress peeti kõigest viis aastat hiljem, ja mitte Venemaal, vaid Belgias.

Hoolimata Vene politsei toorusest, mille juured ulatuvad Nikolai I valitsemisaega (1825–1855), polnud režiimi repressioonimeetodid siiski läbinisti jõhkardlikud. Ainult kõige hullemad seaduserikkujad, nagu süüdimõistetud või oma süü üles tunnistanud poliitilistel motiividel tegutsenud mõrvarid mõisteti surma. Tavalisem poliitilise seaduserikkumise karistus oli katorga – raske sunnitöö, ja isegi seda mõisteti vaid harvadel juhtudel, kui seaduserikkumine oli õõvastav. Tavapärane karistus, mille poolest Venemaa kuulus oli, tähendas „administratiivset väljasaatmist“ kuni viie aastani, ja tavaliselt tõi see kaasa Siberisse mineku. Ehkki Siberi kliima võis olla karm (eriti talvel), olid sisepaguluses viibijatele rakendatud tingimused muidu armulikud, isegi hämmastavalt leebed, võrreldes hilisemate Nõukogude Gulagis valitsenud tingimustega: eksiilis olijad said isegi tsaarilt iga-aastast toetust riiete, toidu ja üüri tasumiseks. Mõned jõukad väljasaadetud, nagu Lenin (kelle isa oli pärusaadlikust rahvakooli inspektor, teenistusastmete tabelis neljandas klassis) sõitsid Siberisse esimese klassi vagunis. Lenin tõi endaga kaasa ka ema ja naise ning palkas isegi majapidajaks toatüdruku. Nii et vangistusest oli asi kaugel, väljasaadetud võisid teha, mida tahtsid – niikaua kui nad Siberisse jäid. Ehkki politseinikud patrullisid jaamades, et põgenikke leida, oli sellest vähe kasu, kuna tuhanded põgenesid ikkagi võltsdokumentidega, mida oli mustalt turult kerge hankida. Üks energiline grusiin, vaimuliku seminari endisest õpilasest revolutsionääriks hakanud Jossif Džugašvili (Stalin), kes saadeti välja selle eest, et organiseeris 1902. aasta märtsis Bathumis vägivaldse protestidemonstratsiooni, mille käigus tapeti 13 ja haavati 54 inimest, kiitles hiljem, et põgenes Siberist kuus korda (õige arv võis olla kaheksa).

Kord Venemaa Euroopa ossa tagasi jõudnud, jätkasid sajad põgenikud oma teekonda läände – Euroopasse, kus neist sai osa Euroopa radikalismist. Vene sotsialistidele oli teiseks koduks Saksa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SSDP), kus nad sepitsesid vandenõu kukutamaks režiimi, mis oli niivõrd rumal, et laskis neil põgeneda. Ajavahemikus alates 1825. aasta dekabristide mässust, mis oli esimene tõsine poliitiline mäss impeeriumi eliidi seas, kuni 1917. aastani hukkas eeldatavasti hirmuäratav tsaarirežiim kõigest 6325 inimest kõigi seaduserikkumiste kohta kokku (kaasa arvatud kriminaalsed süüteod, nagu esimese astme mõrv), ehk vähem kui 70 inimest aastas. Lenin, kes elas mugavasti välismaal, olles veetnud aastail 1897–1900 lõõgastava puhkuse eksiilis Siberis, kus tema eest hästi hoolt kanti, nende hulka ei kuulunud.

Vene revolutsiooni käsitlevad ajaloolised kirjutised kipuvad rõhutama päevselgeid eellugusid 1917. aastale, pöörates suurt tähelepanu näiteks kuulsale VSDTP lagunemisele „enamlasteks“ (bolševikeks) ja „vähemlasteks“ (menševikeks) Brüsselis 1903. aastal toimunud kongressil. Ent sel ajal ei hoolinud eksiilis viibijate „poliitikanägelustest“ Venemaal õieti mitte keegi peale politseiagentide, kes nende jälgimise eest raha said, ja neidki sageli tüütas see ülesanne. Tüüpiline ohranka ettekanne Lenini kohta kulutas rohkem tinti tema välimuse kirjeldamisele („2 arssinat ja 5,5 verssokit pikk … üldine välimus jätab meeldiva mulje, pruunid silmad, kõrge laup, ümmargune nägu, ümar lõug, punakas habe …“) kui tema poliitilistele tõekspidamistele ning vaid mainib menševike-bolševike eraldumist. Alles aastaid hiljem, pärast Lenini kuulsaks saamist, omistati sellistele salapärastele arengutele maailmaajalooline tähtsus.

Tol ajal oli palju tähtsam võitlus tsaarirežiimi ja selle kodumaiste kriitikute, eriti tudengitest protestijate vahel. Sajandivahetuse aastad tõid kaasa radikalismi tõusu Sankt-Peterburgi, Moskva, Varssavi ja Kiievi ülikoolis. Põhjuseks oli 1899. aasta juulis vastu võetud valitsuse määrus, mis tühistas sõjaväekohustuse edasilükkamise üliõpilaste puhul, kes leiti olevat süüdi poliitiliselt ebasobivas käitumises. Nagu võis ennustada, sattusid paljud selle määruse vastu protesteerivad üliõpilased armeesse. 1901. aasta veebruaris mõrvas Sankt-Peterburgi ülikooli üliõpilane haridusministri N. P. Bogolepovi, ning see tõi kaasa sündmuste tõsise eskaleerumise. Ehkki tsaar Nikolai II määras Bogolepovit asendama leebe kaheksakümnendates aastates sõjaministri kindral Vannovski, õhutasid Vannovski katsed tudengeid rahustada radikaale veelgi suuremale vihale. Järgmise aasta aprillis mõrvas teine üliõpilane siseministri, nagu selleks, et tsaari rahutoovat oliivioksa tagasi lükata. Nikolai II sai sõnumist aru ja määras kohale jõulise tegutseja Vjatšeslav von Plehwe, andes talle uued ulatuslikud volitused.

Plehwe strateegias kombineerus otsene mahasurumine pingutustega opositsiooni kasulikumaid elemente enda poole võita. Ehkki radikaalidest üliõpilaste vastu näitas ta üles vähest sallivust, oli uus siseminister oma lähenemises Vene töölisliikumisele hoopis kavalam, uskudes, et kui tööliste massid üliõpilastest agitaatoritest eraldada ja neile mõningaid majanduslikke präänikuid pakkuda, võib neid meelitada režiimi vähemalt passiivselt aktsepteerima. Moskva ohranka ülema S. P. Zubatoviga tihedat koostööd tehes tungis Plehwe illegaalsetesse Vene põrandaalustesse töölisorganisatsioonidesse ning lõi uusi, mida kontrollis politsei. Vähem edukaks osutus tema kaval nüke semstvonõukogude neutraliseerimiseks, kui ta võttis nad siseministeeriumi otsesesse alluvusse. See kõvakäeline manööver vaid nörritas Vene liberaale, kes nägid semstvot sammuna tõelise rahvusparlamendi suunas. Kõige karmikäelisem oli ikkagi Plehwe „venestamise“ kampaania, eriti Soomes ja Poolas, kus olid pikka aega käärinud rahvusliku eraldumise meeleolud.

Hoolimata suurest nurinast näisid Plehwe reformid esmalt režiimile uut hingamist võimaldavat, tõstes bürokraatia moraali ajal, mil paljud ametnikud arvasid oma elu ohus olevat. Kui talle oleks antud aega lahendada vastuolud semstvote, tööliste ja üliõpilastest protestijatega, oleks Plehwe võinud küllaltki suure tõenäosusega valitsuse prestiiži rahva silmis taastada. Ent Plehwe reforme hakkasid peagi varjutama vastuolud, kui 1903. aastal palmipuudepüha ajal puhkes Kišinjovis juutidevastane pogromm, milles tapeti 38 juuti (ja neli teiseusulist) ning rüüstati ligikaudu 1350 (enamasti juutide) kodu.

Ajalugu käsitlevas kirjanduses nähakse Kišinjovis toimunud pogrommi tavaliselt lõpliku pöördepunktina Tsaari-Venemaa ja selle juutidest alamate suhetes. Pogromm andis inspiratsiooni antisemiitlikule Siioni vanemate protokollide võltsingule ning päästis valla massilise väljarändamise Venemaa juutide asustuspiirkonnast (territooriumilt Lääne-Venemaal, kus juutidel oli lubatud elada ja väljaspool mida see oli enamasti keelatud), eriti Ühendriikidesse. Kõik see on tõsi mis tõsi, ent Venemaa seisukohast on see vaid osa loost. Seda, mis lääne inimestele paistab mustvalge draamana, kus vastanduvad juudid ja kristlastest antisemiidid, tajuti Plehwe ja miljonite venelaste poolt hoopis teistmoodi. 1903. aastal puhkes vägivald üle kogu Venemaa – kõiki suuri tööstuslinnu hõlmasid streigid, millest paljud suruti maha armee poolt (ainuüksi Zlatoustis oli 45 tapetut ja 83 haavatut). Suveks toimusid maapiirkondades üle riigi kaootilised talupoegade ülestõusud (bunt’id), maatasa põletati 54 mõisat. Aprillis toimunud kohutav Kišinjovi pogromm oli osa riigis levivaist rahutustest, mis nõudsid ligikaudu 174 tsiviilohvrit – ja 162 langenud sõduri elu. 1903. aasta juulikuuks olid paljud ohranka palgal olnud politseiagendid üle läinud streikijate poolele, mis sundis Plehwet kohalt lahti laskma Zubatovi, keda ta katastroofis süüdistas. Kuid kestnud heitluses režiimi ja selle vaenlaste vahel oli Kišinjov paljalt üks episood.

Siiski tähistas Kišinjovi pogromm veelahet Venemaa poliitilises ajaloos, kusjuures mitte positiivset. Venemaa konservatiivide jaoks oli juutide ja radikalismi vahel oluline seos: Plehwe hinnangul oli 40% Vene revolutsionääridest juudi päritolu. Tema pakutud protsent oli arvatavasti ülemääraselt kõrge, ent on vaieldamatu fakt, et suur arv haritud juute oli ühinenud sotsialistliku liikumisega, enamasti nende marksistliku juudiorganisatsiooni Bundi ehk Venemaa, Leedu ja Poola Üldise Juudi Tööliste Liidu kaudu, mis loodi 1895. aastal. Tegelikult loodi Bund varem kui VSDTP ning oma peaaegu 35 000 liikmega oli see mainitust neli korda suurem. „Mittejuutide“ marksistliku partei asutamine 1898. aasta märtsis oli tõepoolest suuresti tingitud varem samal kuul juudi-marksistliku Bundi vastu toimunud ohranka rünnakust, mille tagajärjel vangistati 500 juudi päritolu revolutsionääri, ainuüksi Kiievis 175. Need detailid ei omanud Kišinjovis 1903. aasta aprillis küll erilist tähtsust, ent pogrommi laialt käsitletud tagajärjeks oli hoiakute karmistumine: paljud mõõdukad juudid loobusid assimileerumisest revolutsioonilise poliitikaga tegelemise kasuks, ning see lisas antisemiitidele üha enam püssirohtu salvedesse. Vähema intellektuaalse pagasiga juudid ühinesid vahepeal aga relvastatud omakaitse organisatsioonidega.

Kišinjovis juudiküsimuse esiletoomine osutus Vene sotsialismi ajaloos märgiliseks. Vastupidiselt üldisele arvamusele, mida kinnitatakse enamikus ajalooraamatuis, et 1903. aasta juulis leidis aset kuulus bolševike-menševike lahknemine, sest Lenini propageeritud professionaalsele kaadrile (mõnikord nimetatakse seda „avangardismiks“), mida kirjeldab tema 1902. aasta pamflett „Mis teha?“, seisid vastu parteis tööliste massilist osalust pooldavad menševikud, ümbritses tõeline vaidlus Brüsseli kongressil juudiküsimust. Partei organisatsiooni („kaadreid“) enne neljateistkümnendat plenaaristungit isegi ei arutatud. Lenini peamine ülesanne Brüsselis oli võidusaamine Bundist, st juudi autonoomiast partei sees. Tema võidukas argument oli, et juudid polnud tegelikult rahvus, kuna neil polnud ei ühist keelt ega ka ühtset riiklikku territooriumi. Bundi asutaja Martov võttis seda väga südamesse ning väljus protesti märgiks, et asutada uus menševike (vähemlaste) fraktsioon. Talle järgnesid peaaegu kõik sotsialistidest juudid, kelle seas väärib tähelepanu Lev Bronstein (Trotski), Lõuna-Ukrainast Hersonist pärit noor intellektuaal, kes oli õppinud kosmopoliitse Odessa saksa koolis, mis aitas kaasa tema huvile euroopaliku marksismi vastu. Kuna Leninis ei peegeldunud muu kui vene antisemiitide argumendid, pole sugugi raske mõista, miks Martov, Trotski ja teised juudid opositsiooniga ühinesid. Paradoksaalsel kombel võis Bundi ühinemine VSDTP menševike fraktsiooniga – ehkki ohranka agentide jaoks kinnitas see nende tautoloogiat, et Vene juudid olid sotsialistid – tegelikult Vene marksismi juudilikku olemust nõrgendada. Seda ajal, mil Lenini juhitud mittejuudi bolševike („enamlaste“) fraktsioon asus esimesel positsioonil (ehkki oli, nii segane kui see ka pole, arvu poolest tegelikult väiksem kui menševike fraktsioon ja Bund). Tegelikkuses oli Lenin tagasi lükanud juutide sotsialistliku internatsionalismi – Trotski-taoliste intellektuaalide kosmopoliitse veendumuse –, eelistades sellele vene rahvuslikku revolutsioonilist traditsiooni, pookides marksismi külge omaenda armutu versiooni narodnikute stiilis populismist. Bolševism, nagu selle loojagi, oli üdini vene päritolu.

Siiski tuleks meil olla ettevaatlik Brüsseli kongressi kuulsatele tõmblustele liigse tähelepanu osutamisel. Juudid ja marksistid jäid mõlemad tsaristlikus impeeriumis vähemuseks ja kummalgi rühmitusel polnud Venemaal väljaspool radikaalselt meelestatud intelligentsi ridu toetust. Ainsas Kišinjovi-järgses kristlaste ja juutide vahel aset leidnud konfliktis 1903. aastal – märksa vähem kajastamist leidnud põrkumises, mis toimus Homielis (Gomelis) augusti lõpus – oli ohvreid vähe. Tänu juudi omakaitse organisatsioonide moodustamisele suri sel korral enam kristlasi (viis) kui juute (neli), ehkki jälle olid juudid kõige suuremad kaotajad, sest rüüstati 250 juutidele kuuluvat majapidamist. Mis iganes ka selle kohutava vägivalla Kišinjovis ja Homielis valla päästis, oli kahe juhtumi vahel huvitav paralleel, mis vastupidiselt välispressi ägedalt tsarismivastasele kajastusele rääkis väidetavasti režiimist hästi (küll mitte kõigist selle teenritest). Kuigi juutide asustuspiirkonna linnade kohalik politsei kukkus pogrommide ärahoidmisel lootusetult läbi, taastati rahu pärast regulaararmee saabumist kiiresti.

Kuni Vene armee jäi distsiplineerituks, polnud põhjust, miks impeerium poleks pidanud tööstusstreikide ja pogrommide perioodilised puhkemised üle elama. Kassi-hiire mäng revolutsionääride ja ohranka vahel jäi tavaliste venelaste enamuse elust sama kaugele kui Peterburi ballid, kus astusid üles aristokraatlikud debütandid. Kuidas iganes käsitleda jõudu, mida võiks tingimisi liigitada mõiste alla opositsioon ja milles kombineerusid sotsialistid, populistid, rahvuslastest separatistid, juudi radikaalid ja omakaitse organisatsioonid – ning isegi liberaalne vene maa-aadel –, oli see siiski kääbuslik kõrvutatuna ülekaalukalt talupoegadest koosneva armeega, mis 20. sajandi alguseks ulatus isegi rahuajal enam kui miljoni sõdurini, kellest enamik olid lojaalsed tsaarile, keda nad teenisid. Venemaa keisriarmee tähtsaks ülesandeks oli pikka aega olnud korra säilitamine ühiskonnas. Vastavalt „Tsiviilvõimu abistamiseks mõeldud vägede väljakutsumismeetodi määruse“ põhisätetele, millel oli seaduslik jõud perioodil 1877–1906, oli tsiviilvõimudel õigus armee kohale kutsuda väga erinevatel põhjustel: et säilitada kord kirikuteenistuse ajal, laatadel ja avalikel kogunemistel; et kaitsta riigi omandit; et hoida ära salakaubavedu; et täita valveteenistuse ülesandeid või viia ellu kohtuotsuseid; et püüda „bandiite ja röövleid“; ja isegi selleks, et kustutada metsatulekahjusid ning abistada üleujutuste ajal. Armeeüksused pidid olema pidevalt valmis juhuks, kui piirkonna kubernerid või linnaametnikud soovisid ära hoida või peatada avaliku korra rikkumist. Arusaadavalt tundsid paljud ohvitserid – ja nende sõdurid – vastumeelsust, kui neid kutsuti riigisiseseid kokkupõrkeid maha suruma. Sellest hoolimata nad tegid seda ja edukalt, kui otsustada kodumaiste operatsioonide käigus hukkunud ohvrite väikese arvu järgi raportites – kuni selle arvu järsu tõusuni 1903. aastal.

Hoolimata mõningasest nurinast politseiliste kohustuste üle, oli 20. sajandi alguse Vene impeeriumi armees moraal üldiselt kindel. Ja miks ei pidanud see nii olema? Witte-aegne buum tõi 1890. aastatel kaasa maksutulu kahekordistumise. Ehkki sõjalised kulutused nii kiiresti ei tõusnud, suurenes aastail 1890–1900 armee aastane eelarve 60% võrra, mis tegi võimalikuks põlvkondliku hüppe, kui Vene armee võttis kasutusele uue Mossini kolmeliinise vintpüssi ning esimese 76,2-millimeetrise kiirlaskekahuri. Igatahes oli Vene armee palju tugevam kui need revolutsionäärid ja bandiidid, kes olid piisavalt rumalad, et sellele väljakutset esitada. Armee maine kodus oli võidukas, isegi kui see polnud moraalses mõttes plekitu.

Mis puudutab välismaiseid oponente, siis siin oli pilt sama positiivne. Kuigi Krimmi sõjas 1850. aastatel hästi ei läinud, oli selles võideldud ju lõppeks kahe tolle aja võimsaima riigiga (Prantsusmaa ja Suurbritanniaga), nagu ka Osmanite impeeriumi ja Piemonte-Sardiiniaga. Samas oli viimane sõda, mida Venemaa pidas üksinda Osmanite vastu 1877–78, lõppenud triumfiga: Kaukaasia armee vallutas kolm Ida-Türgi provintsi (Karsi, Ardahani ja Bathumi), kuigi põhirünnak kulges läbi Balkanimaade, kus jõuti välja San Stefanoni (tänapäeval Istanbuli lähistel asuva Atatürki lennuvälja asukohta). Tõsi küll, pärast seda, kui Suurbritannia oma laevastiku kohale saatis, lahjenesid Venemaa rahukokkuleppe tingimused Berliini kongressil 1878. aastal. Ent igasuguse armee moraal on tavaliselt seotud nende edukusega viimases sõjas, ning aastal 1900 oli Vene armee võidukas.

Muidugi olid õhus kahtlused armee sidususe osas, koosnes see ju ulatusliku, pea saja rahvusega impeeriumi esindajatest – neid oli isegi enam kui Austria-Ungari tuntud paljurahvuselises kaksikmonarhias. 1897. aastal toimunud rahvaloendusel, mis oli esimene ja ainus, mis tsaariajal läbi viidi, tähendati üles 125 miljonit hinge (peaaegu kindlasti alaloendatud), kellest vaid 55,7 miljonit ehk 44% olid pärit Suur-Venemaalt. Lisades siia 22 miljonit „väikevenelast“ (ehk tänapäeva mõistes ukrainlast) ning kuus miljonit „valgevenelast“, andsid nad kokku idaslaavi õigeuskliku enamuse, mis moodustas 87 miljonit, ehkki jäi veel tohutu hulk mittevene, mitteõigeusklikest kristlastest vähemusi, nagu ülekaalukalt katoliiklikud poolakad (pea 8 miljonit) ja enamasti protestantlikud soomlased (3,5 miljonit), aga ka aukartust äratav 13,7 miljonit türgi-tatari moslemeid. Juute oli 5,2 miljonit (religioosse kuuluvuse järgi) või siis veidi üle 5 miljoni, kui neid etniliselt määratleda jidiši rääkijatena. Enamik teisi rahvusrühmi – armeenlasi, sakslasi, grusiine, lätlasi, leedulasi, rumeenlasi jäi alla kahe miljoni, kuigi nad olid kõik tugevasti kontsentreerunud oma elupiirkondadesse, mis tegi nad vastuvõtlikuks rahvusliku separatismi ahvatlusele.

Ikkagi peegeldas tsaariarmee märkimisväärselt impeeriumi paljurahvuselist koostist, ehkki oluliste eranditega. Armee tuumaks olid „idaslaavlased“ – pea 75% üksustest koosnes suurvenelastest, ukrainlastest ja valgevenelastest. Hoolimata põhjendatud murest poolakate lojaalsuse pärast Vene dominandiga impeeriumis, teenis armees poolakaid proportsionaalselt nende rahvaarvuga, kuigi nad hajutati impeeriumis meelega laiali nõnda, et igas üksuses jäi nende hulk alla 20%. Praktiliselt ühtegi poolakat ei lubatud teenida Venemaa Poola-osas. See oli kriitilise tähtsusega piirirajoon, mis tungis eendina Saksa Ida-Preisimaa ja Austria-Ungari Galiitsia vahele. Poola mudelit kasutati ka väiksemate vähemusrahvuste puhul, kuna üldiseks põhimõtteks oli hoida vähemuste sõdureid eemal nende kaasmaalastest, et mitte anda võimalust rahvuslike vastupanujõudude moodustumiseks. Erand tehti soomlastele, kel lubati teenida omaenda väeformatsioonides osana lepingust, mille alusel Soome 1809. aastal impeeriumiga liideti (soomlasi nähti ka taltsamate rahvuslastena kui poolakaid). Sakslaste ja moslemite puhul olid lood erinevad. Ühelt poolt olid baltisakslased ohvitseridekorpuses tugevasti esindatud (enamgi veel laevastikus, eriti Balti laevastikus). Ent saksa mennoniidid, kes elasid Volgamaal ning keda julgustas Venemaale emigreeruma Katariina Suur, olid saanud jäädava vabastuse sõjaväeteenistusest. Samamoodi jäeti turgi päritolu nomaadid Kesk-Aasiast tsaari sõjaväkke värbamisest puutumata, samas kui Kaukaasias ja Krimmis paigale jäänud moslemid olid hinnas oma sõjapidamisoskuste poolest, nagu ka Punjabi moslemid olid kõrgesti hinnatud Briti India armees.

Kasakad moodustasid omaette kategooria. Ehkki päritolult valdavalt ida-slaavi õigeusklikud, ei esindanud nad niivõrd rahvuslik-religioosset rühmitust kui kutsumust. Autonoomsed Doni, Kubani ja Tereki kasakate „väed“ olid alates 17. sajandist Romanovite dünastia tsaaride sõjalised vasallid, kes kaitsesid ja mõnikord laiendasid Venemaa lõunapoolseid regioone, toetades samas Venemaad suurriiklikes sõdades ratsaväena. 19. sajandi lõpuks hakkas tsaarirežiim siseriikliku korra tagamisel üha enam toetuma kasakatele, kelle raske toornahast piits (knut, nuut), mis leidis rakendust rahvahulkade ohjamisel, on Vene repressioonide kurikuulus sümbol. Mainitud põhjusel, samuti perioodilise osaluse tõttu juudivastastes pogrommides, said kasakad endale läänes kohutava reputatsiooni, mis püsib tänaseni. Seetõttu on kohane meenutada, et vähemalt enne 1905. aastat olid nad tsaariarmees kõrgelt hinnatud ning patriootlike venelaste seas kodumaa lojaalse teenimise eest väga austatud. Tolstoi kirjutas vaimustava lühiromaani „Kasakad“, kus vastandas nende ennastsalgavat julgust ja elaani tuimadele vene ametnikele, nime poolest ülemustele. Nõukogude ajal laimati kasakaid kui vanale režiimile lojaalseid tööriistu, ent alates 1991. aastast on kasakad uuesti soosingus ning rahva seas levinud lood kajastavad nende kangelaslikke tegusid.

Võrreldes oma Saksa rivaaliga oli tsaariarmee vähem arenenud. Nekrutite kirjaoskus kõikus 30–40% vahel, võrreldes pea 90% Saksa impeeriumis. Vene talupojad olid vastupidavad jalaväelased, ent neile oli raske õpetada kaasaegse sõjapidamise algtõdesid, alates sihtimisest suurtükiväes kuni automaatide kasutamise ja raadiosideni. Parem haridus ja kirjaoskus, kas või Saksamaal, mis oli 1894. aastal Venemaa ja Prantsusmaa vahel sõlmitud kaitsealliansist saadik muutunud võimalikuks vaenlaseks, või siis Venemaaga liidus oleval Prantsusmaal, kultiveeris rahvusliku identiteedi tunnet, sarnase tausta ja ühise eesmärgi kujunemist, mis laias laastus tsaariarmees puudus. Venemaa elanikkonna suurus ise tegi raskeks sama suure isikkoosseisu mobiliseerimise nagu võisid seda kontinendil paiknevad rivaalid. Armeesse kutsuti vaevalt enam kui 20% kõlbulikest noortest meestest. Venemaa sõjaline potentsiaal oli tohutu, kuid riigi sotsiaalsed ja poliitilised piirangud muutsid selle täieliku realiseerimise raskeks.

Sellest hoolimata jäi tsaariarmee kahekümnenda sajandi koidikul muljetavaldavaks. Talupoegadest sõdurid (mužikid) võisid küll mitte osata ühist keelt või lugeda, ent nad olid saanud korraliku väljaõppe, olid hästi varustatud ja relvastatud. Ennekõike toideti mužikke hästi. Värvatud nekrutite lihatarbimine – alla kilo nädalas – oli neli korda suurem kui tavalisel talupojal. Enamiku venelaste jaoks oli armeesse arvamine samm edasi ja enamus haaras sellest ka õnnelikult kinni. Ohvitserikorpuse seisukohalt oli armee sotsiaalse mobiilsuse käivitajaks, pakkudes silmatorkavat erandit reeglist, mille kohaselt Tsaari-Venemaa oli sügavate klassilõhedega ühiskond, kus valitses groteskne ebavõrdsus. Umbes kaks viiendikku polkovniku auastmest allapoole jäävatest ohvitseridest olid talupoeglikku või alamklassi päritolu. Isegi aristokraatlikku päritolu ohvitseridest, kes moodustasid imponeeriva, ent mitte ülekaaluka 40% sõjaväeakadeemia lõpetajatest, oli enamik maata: need aadlikud valisid sõjaväelise karjääri seetõttu, et vajasid sissetulekut. Märk tsaariarmees valitsevast võrdsusest oli asjaolu, et enamik ohvitsere reisis rongis kolmandas klassis, kuni häbistatud valitsus pidi neile võimaldama sõitu teises klassis kolmanda klassi hinna eest. Ehkki traditsioonilise eliidi bastionid jäid alles (näiteks kaardiväekorpus), oli armee piisavalt meritokraatlik, et tagasihoidlikku päritolu inimesed, keda mõnel puhul eraldas pärisorjadest vaid põlvkond, võisid tõusta kindrali seisuseni ja kõrgemalegi. Neil põhjustel oli moraal kõigis auastmetes üldiselt vankumatu ning suhted ohvitseride ja soldatite vahel palju paremad kui Vene mõisnike ja talupoegade või linna jõukate töösturite ja tööliste vahel.

Niikaua kui armee jäi lojaalseks, osutusid tsaari kukutamise revolutsioonilised plaanid vaid lennukateks soovunelmateks. Omalt poolt oli populistlikel narodniklikel palgamõrvaritel, radikaalsetel üliõpilastel, sotsialistidel, juutidel, poolakatel, soomlastel ja teistel rahulolematutel vähemustel vähe lootust režiimi hirmuäratavatest kaitsetõketest läbimurdmiseks. Isegi pärisorjade vabastamine ning semstvote organiseerimine Aleksander II valitsemisajal osutus võimalikuks vaid seetõttu, et valitsus kaotas prestiiži Krimmi sõjas, mis tegi lõpu Nikolai I ajal valitsenud poliitilisele tegevusetusele. Lõppkokkuvõttes tulenes ainus tõeline oht režiimile analoogsetest vigadest rahvusvahelisel areenil. Õnnetuseks Nikolai II-le, kes sai pärast 1894. aastal troonile asumist nautida kümmet rahulikku aastat, kääris Aasias välispoliitiline katastroof ja seda tema enda ametnike ahnuse ja ebapädevuse tõttu.

See artikkel on retsenseerimata.