10. klass, 11. klass, 12. klassKirjandus

Uuem kirjandus

1. KIRJANDUS KUI PAABELI RAAMATUKOGU: postmodernism

Termin „Paabeli raamatukogu” pärineb argentiina kirjaniku Jorge Luis Borgese samanimelisest novaatorlikust novellist, mis ilmus esmakordselt 1941. aastal. Paabeli Raamatukogus võib näha metafoori universumist kui mõõtmatust teadmiste kooslusest. See kujutluslik, aga väga detailselt kirjeldatud ruum koosneb meekärjekujulistest tubadest, mille neljal seinal on viie vahega raamaturiiulid, igas vahes kolmkümmend kaks neljasaja kümne leheküljelist raamatut. Raamatukogu ümbermõõt on mõõtmatu ning sellel puudub keskpunkt. Seal pole kaht ühesugust raamatut, mis tähendab, et olemas on kõik raamatud, mida 25 kirjamärki võimaldavad. Pole ühtegi tähekombinatsiooni, mida Raamatukogust ei leiaks.

Haaramatu raamatukogu metafoor sobib kirjeldama siinses õpikus käsitlemisele tulevat kirjandust, eelkõige ilminguid ja teoseid, mis asetuvad 1980.–1990. aastatesse ja uude aastatuhandesse. Kuigi eesti kirjanduses tekkis vaadeldaval ajajärgul veel uusi kirjandusvoole, siis maailmakirjandus nägi viimast suurt kirjandusvoolu 1950. aastatel USAst alguse saanud biitkirjandusena. Uuemat kirjandust iseloomustab kõikvõimalike stiilide ja voolude võrdne olemasolu, biitkirjandus elab edasi, samuti sürrealism, paljud 20. sajandi alguse modernistlikud voolud ei pruugi praegu avalduda enam otseselt, kuid nende mõjusid on pidevalt siin-seal tajuda. Kõik on alles, kõike tuleb juurde. Sellest ka intertekstuaalsuse kasvav tähtsus uuemas kirjanduses – ilming, kus üks tekst viitab tahes või tahtmata teistele tekstidele. Teos on seos. Tekstid pole enam ainult eraldiseisvad objektid, vaid seosed võrgustikus osalt nähtamatus Raamatukogus. Tasub meeles pidada, et eraldi õpiku saaks uuema aja ulmekirjandusest, psühholoogilisest realismist, maagilisest realismist või krimikirjandusest, käsitlusobjektidena on tähtsal positsioonil nii ajalugu kui ka fantaasia, nii tänapäev kui ka tulevik. Ühtset hierarhiat pole, selle olemasolu sõltub vaatepunktist. Üldpilt on kirju, keeleliselt rikas ja kaootiline ning ilma selge keskmeta. Seda võib parema puudumisel nimetada postmodernistlikuks – kuigi postmodernism saab alguse enne 1980. aastaid.

Postmodernismist rääkides tasub kõigepealt hoida eraldi kaks asja. Ühelt poolt tähendab postmodernism laiemaid ühiskondlikke muutusi 20. sajandi teisel poolel, ja need muutused ei ole olnud ainult positiivsed. Näiteks info plahvatuslik kasv ja kuhjumine toob kaasa olukorra, kus on üha raskem eristada olulist ebaolulisest ning ebaoluline
hakkab paistma olulisena – vaadakem vaid meelelahutusmeediat, mis kubiseb uudistest, millel puudub meie elu jaoks sügavam tähendus. „Salasuhte-Pirjo pidutses püksata” kõlab nagu sürrealistliku luuletuse rida, kuigi tegu on uudise pealkirjaga. Meedia on muutumas vahendist eesmärgiks. See on mõjutanud ka kirjandust, kus tihtipeale võib bestselleriks osutuda teos, mille sisu on pöördvõrdne autori välise atraktiivsusega või oskusega ennast turustada. Oluline pole enam teose sõnum, vaid mulje, mille autor loob. Väline hakkab esindama sisemist. Postmodernistlik teoreetik Jean Baudrillard (1929–2007) nimetaks seda simulaakrumiks.

Jean Baudrillard
Jean Baudrillard oli prantsuse kultuuriteoreetik, filosoof, sotsioloog ja fotograaf. Oma töödes keskendus ta postmodernismile ja poststrukturalismile.
Jacques Derrida
Jacques Derrida oli prantsuse filosoof. Ta on pannud aluse dekonstruktivisimile tänapäeva filosoofias ja kirjandusteadustes.

Teine postmodernismi tasand aga tähendab teoreetiliste mõttekäikude kogumit, mis sisaldab ühiskonnakriitika kõrval mitmeid paljulubavaid ja lootusrikkaid võimalusi arendada või praktiseerida uusi mõtlemisviise ja maailmataju. Üks neist on inimese „mina” ümbermõtestamine. Prantsuse filosoof Jacques Derrida (1930–2004) on rääkinud seoses keelega tähenduste paljususest ja hierarhia puudumisest: ükski keeleline element ei saa eksisteerida väljaspool teisi keelelisi elemente, iga element on seotud teisega ning võib seetõttu sisaldada lõputul hulgal tähendusi. Keelt ei muuda elavaks mitte objektid (sõnad), vaid seosed (kõikvõimalikud tähendused), mida on sama palju kui Paabeli Raamatukogus sõnu ning mis võivad vahelduda, „voolata”.

Aga mis siis, kui viia see suhe keelemärkide vahelt inimeste vahele? Prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza (1959) näidendis „Kunst” (1994) on järgmine lause: „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ja sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Aga kui on vastupidi – et mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ja sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina.” Kas siit ei paistagi kirjanduse ülim eesmärk, olgu ajastu postmodernistlik või mitte? Äkki on postmodernism aidanud kaasa ideele, et teistest selgelt eristuv „mina” on üks suur illusioon; äkki on iga inimene mitte ainult teos, vaid eelkõige seos? See on kirjanduse aegumatu küsimus.

Yasmina Reza
Yasmina Reza on prantsuse jutu- ning näitekirjanik, stsenarist ja näitleja. Yasmina Reza näidendid on osutunud ülimenukateks ja teda peetakse Euroopa näitekirjanduse superstaariks. Reza peateosteks on näidendid „Kunst” ja „Hävituse ingel”.

Ülesandeid

  1. Millisena näed sina Paabeli raamatukogu kui „mõõtmatut teadmiste kooslust”? Joonista oma kujutluspilt.
  2. Vali üks käesoleva kursuse raames loetud teos ja seosta seda teiste sulle tuttavate teostega: loo seosevõrgustik allusioonide, ideede, motiivide, tegelaste vmt põhjal.
  3. Milliseid müügivõtteid oled märganud tänapäeva kirjanikke kasutamas? Koostage klassiga „Kirjanduse müügimehe käsiraamat”.
  4. Selgita mõisteid
    • fragmentaarsus
    • intertekstuaalsus
    • postmodernistlik
    • simulaakrum

Lisamaterjale

Loe Sirbist Maris Balbati arvustust Yasmina Reza näidendi lavastusele „Hävituse ingel” Eesti Draamateatris; 24.1.2013.1

Loe simulaakrumi teemadel Tuuli Raudla blogist „Semiootikatudengina Tartus” artiklit „Mis siis tegelikult juhtus”, 8.3.2013.

1