Mõisted:

pühak – inimene, kelle usklikkus ja vagadus ilmnesid erilisel viisil ning kelle kaudu arvati Jumalat maailmas toimivat: inimesi kuulutas pühakuks ekanoniseeris kirik

reliikvia – eriliselt austatavad pühakute säilmed

indulgents – maapealse patukaristuse kustutus või amnestia kiriku seatud tingimustel

Talurahvas uskus kirikut ja kasutas endale saagikuse ja tervise tagamiseks selle rituaale ning sakramente, aga samas oli nende elus kindel koht vanaaja uskumustel ja rituaalidel, mida aitasid toimetada külanõiad. Vanasid uskumusi nimetati ebausuks.

Linnaelanikud oli kirikust rohkem mõjutatud ja neile oli oluliseim hingeõndsuse saavutamine, neid sidusid kirikuga ka tsunftid ja gildid, milledel olid kirikutes kaitsepühakud. Üldiselt oli kristlik maailmavaade aga mõjutamas kogu elustiili: puhkust, abielu, toitumist ja elukorraldust.

Usk ja mõistus: Küsimuses, kas usk ja mõistus on ühitamatud või mitte ning kumb on olulisem, kujunes keskaja filosoofias välja kolm seisukohta.

Esimene seisukoht: usun, sest see on absurd. Kristliku kirjaniku Tertullianuse (u 160–220) arvates on inimmõistus oma võimete poolest piiratud ning n-ö kõrgemad usutõed jäävad paratamatult arusaamatuks.

Teine seisukoht: usun, selleks et mõista Anselm Canterburyst (1033–1109) oli arvamusel, et ainult usu läbi valgustatud inimmõistus on suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Ainult mõni usutõde käib inimlikule arusaamisvõimele üle jõu – näiteks Jumala kolmainsus, liha ülestõusmine ja Kristuse ihuline ligiolemine altarisakramendis.

Kolmas seisukoht: mõistan, selleks et uskuda. Pierre Abelard (1079–1142) oli arvatavasti esimene keskaja filosoof, kelle arvates inimmõistusel on otsustav roll ka

Pühakud ja pühad

Kui kirik pani pühakukujud esialgu kirikutesse, et piiblilugusid arusaadavaks teha ja pühakute ette toodud palvetele eriline kaal anda, siis tegelikkuses hakkas rahvas kummardama pühakuid jumalatena. Samas võidi neid karistada (visata reliikviakarp nende säilmetega põrandale), kui nad ei teinud oodatud imet. Keskaja inimene uskus imedesse, ja seega sai reliikviate- pühakutele kuulnud asjade või nende säilmete kogumisest omamoodi kirg. Kuna nõudlus reliikviate vastu oli suur, siis sai sellest eraldi kaubartikkel ja vamistati ka rohkelt võltsinguid. Palverännakutelt pühadesse paikadesse toodi kaasa samuti reliikviatena kivikesi pühadest paikadest või palmilehetükke. Palverännakul käinud mees saavutas ka parema positsiooni linnakodanike hulgas. Palestiinast tulijas kinnitasid mütsikesele seatinast pudeli Jordani püha veega ja mütsile kinnitatud konnakarp näitas, et palverändur oli läbinud pühale maale ohtliku rännaku. Kõige sagedasemad palverännakute sihtkohad olid Jeesuse haud Jeruusalemmas (kus 9 õliripplambi õli peeti universaalseks ravimiks) ja Pauluse haud Roomas ja Püha Jakoobuse haud Santiago de Compostelas. Palverännaku esmane tähtsus polnud reisimine vaid vaimulik tee Jumala juurde. Palverännakutel võisid osaleda kõik lastest vanuriteni ja nii terved kui ka haiged. Arvati, et pühaku puudutamine tagab ka kergema tee paradiisi.

Suured pühad olid endistel pööripäevadel, mil enne olid olnud paganlikud riitused. Üldse oli kirikupühi aastas kokku 90 päeva, talurahvas kogunes kirikute juurde juba öö enne püha ja öö läbi käis pidu ning hommikul mindi teenistusele, pühade vahele jäid ka paastuperioodid, neist pikeimad kestsid vastlapäevast ülestõusmispühadeni kevadel ja advendiajal.

Indulgents on katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kiri. Patukustutuskirju müüdi  esialgu palverändudega seotud kohtades ja ristisõdade toetuseks, aga hiljem ka mujal. Indulgents pole patu enese, vaid sellele järgneva karistuse kustutamine. Indulgents saab lühendada hinge puhastustules viibimise aega (20- 30- või 40 päeva võrra). Katoliku kiriku teoloogia järgi ei ole indulgentsi saanud kunagi lihtsalt raha eest osta, andestuse saamise nõudeks on inimese kahetsemine ja kahetsustegude sooritamine. 13.saj. kujunes sellest rahateenimise vahend, kus indulgentse müüdi ka veel sooritamata pattude eest.

Keskaegsed palverändurid

Keskaegne palveränduri laul