Rootsi, Taani, Venemaa ja Poola-Leedu sõjad Eesti pärast

Liivimaa suutis hoida vahekorda Moskva tsaarigiigiga stabiilsena 16. sajandi keskpaigani; sealtpeale hakkas Moskva tsaaririik järk-järgult tugevdama diplomaatilist survet. Viidates Kiievi-Vene vürstide sõjaretkedele Eesti alale 11. sajandil, mille käigus olevat Kagu-Eesti langenud Venemaast sõltuvusse, esitas Moskva Liivimaa territooriumile pretensioone kui „esiisade pärandusele”. Kasvava Vene ohu olukorras otsis Liivimaa, apelleerides maa alluvusele Saksa-Rooma riigile, toetust keiser Karl Viiendalt (valitses 1519–1556), samuti Hansa Liidult. Hansalinnadel oli aga Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelise kaubanduse pinnal Liivimaa linnadega sügavaid lahkhelisid, mis välistasid neile sõjalise abi andmise. Võimuka valitsejana tuntud Karl V oli aga küll hakanud rõhutama Liivimaa alluvust keisririigile, kuid niigi pidevalt sõdiva (sõjad Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal) keisri jaoks jäi Liivimaa küsimus teisejärguliseks. Liivimaa hilinenud katsed kasvava Moskva sissetungiohu tingimustes liitlasi leida jäidki tulemusteta.

1558. aastal tungisid Vene väed üle Tartu piiskopkonna piiri ja liikusid kiiresti edasi, rüüstates ja hävitades kohalike võimude vastupanuvõime nõrgestamiseks oma teel võimalikult põhjalikult. Sissetungijate peajõu moodustasid Moskva poolt alles hiljuti alistatud Kaasani khaaniriigi ratsavägi. Kaasaegsed allikad (nt Tartu toomhärra Bredenbachi sõja algust käsitlev raamat) kirjeldavad šokeeritult tatarlaste barbaarseid sõjatavasid, mis olid seni peaasjalikult Pihkva ja Novgorodi venelastega kokku puutunud liivimaalaste jaoks ennenägematult metsikud. 1561. aastaks vallutasid Vene väed Tartu piiskopkonna ja osa Liivi ordu territooriumist; suuremal osal vallutatud alast jäi Moskva võim püsima 1582. aastani.

Venemaa edu häiris Poolat, Rootsit ja Taanit, kes sekkusid ordu ja piiskoppide vahendusel Liivimaa sündmustesse. Juba 1559. aastal ostis Taani Saare-Lääne piiskopilt Lääne-Eesti ja saared. Rootsi kuningas Gustav Vasa püüdis säilitada suhteid Venemaaga stabiilsena ja esialgu vaid jälgis tähelepanelikult sõja kulgu Liivimaal. Kuid Taani valduste suurenemine ärgitas peagi ka Rootsi julgemale tegutsemisele. Ettevaatliku Gustav Vasa asemel sai 1560. aastal kuningaks tema poeg, aktiivset Liivimaa-poliitikat pooldav Erik XIV. Erik XIV demonstreeris Rootsi huvi Liivimaa-sündmuste vastu selgelt 1561. aasta märtsis, saates Tallinna alla sõjalaevad oma saatkonnaga.

​Tallinna kodanike tellimusel valminud monumentaalne mälestustahvel, jäädvustamaks Eestimaa provintsi inkorporeerimist Rootsi kuningriiki aastal 1561.

​Tallinna kodanike tellimusel valminud monumentaalne mälestustahvel, jäädvustamaks Eestimaa provintsi inkorporeerimist Rootsi kuningriiki aastal 1561.

(Pildi autor: Peeter Säre)

Osalt just Rootsi valitsejavahetusega seoses tugevnes kogu Põhja-Eestis Rootsi-meelne hoiak. Sõjaliselt selleks ajaks pea hävinud Liivi Ordust ei olnud maa kaitsjat enam loota ning võimaliku liitlasena kalduti katoliikliku Poola ees eelistama protestantlikku Rootsit. Tallinna linn lootis Rootsilt tuge oma kaubanduslike huvide kaitsmisel. Seda eeskätt üha tugevneva konkurendi Narva vastu, mille kaudu hakkas toimuma peamine kaubandusvoog Lääne ja Moskva tsaaririigi vahel pärast seda, kui Vene väed 1558. aastal Narva hõivasid. 1561. aastal läkski Põhja-Eesti vabatahtlikult Rootsi kontrolli alla — Tallinna linn ja Harju- ning Virumaa aadel andsid kuningas Erik XIV-le truudusvande; Põhja-Eesti jäi Rootsi võimu alla 150 järgnevaks aastaks. Samal, 1561. aastal alistusid Riia peapiiskop ja Liivi ordumeister Poola kuningale Sigismund II Augustile ning Lõuna-Eesti liideti Poola-Leedu riigiga. Sellega oli Liivimaa keskaegne riiklus kokku varisenud: Liivi Ordu ja piiskoppide võimu võtsid üle tugeva keskvõimuga monarhiad. Vana-Liivimaa riikide lõppu käsitatakse ühtlasi ka keskaja lõpuna Eestis.

Ralvere linnus

Ralvere linnus

(Pildi autor: Peeter Säde)

Sõjad Vana-Liivimaa pärandi pärast Moskva, Rootsi, Poola-Leedu ja Taani vahel jätkusid aga veel 17. sajandi kuuekümnendate aastateni. Võitlused kulgesid vahelduva eduga ja põimusid samade riikide vahel mujal (Venemaal, Leedus, Saksamaal, Poolas, Põhjamaades) ja muudel põhjustel peetutega. Nn Põhjamaade seitsmeaastase sõja (1563–1570) tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusesse Lääne-Eesti; 16. sajandi viimasel kahel aastakümnel sunniti Venemaa (Vene-Poola rahuleping 1582, Vene-Rootsi rahulepingud 1583, 1595) loobuma kõigist vallutustest Liivimaal ja leppima sõjaeelsete piiridega.

Esimene ordulinnus ehitati Vasknarvasse 14. sajandi keskel, veidi vähem kui sajand hiljem ehitati uus. Linnus oli populaarne palverännakute siht - seal said pimedad nägemise ja kurdid kuulmise tagasi. Liivi sõjas linnus purustati, see taastati küll uuesti 17. sajandi alguseks, kuid Põhjasõja aegu jäi aga lõplikult varemetesse.

Esimene ordulinnus ehitati Vasknarvasse 14. sajandi keskel, veidi vähem kui sajand hiljem ehitati uus. Linnus oli populaarne palverännakute siht – seal said pimedad nägemise ja kurdid kuulmise tagasi. Liivi sõjas linnus purustati, see taastati küll uuesti 17. sajandi alguseks, kuid Põhjasõja aegu jäi aga lõplikult varemetesse.

Eesti ala jäi nüüd jagatuks kolme kuningriigi vahel: Poola-Leedu võimu alla jäi Lõuna-Eesti (ja Põhja-Läti), Rootsi ülemvõim kindlustus Põhja- ja Lääne-Eestis ja Taani oma Saaremaal. Ükski neist riikidest ei olnud saavutatuga rahul; Poola ja Rootsi vahekorda komplitseerisid lisaks veel kuningakodade vahelised sugulussuhted, mis viisid leppimatult protestantliku Rootsi troonile Poola kuninga, jäiga katoliiklase Sigismund III. 1600. aastal arenes konflikt Poola ja Rootsi vahel sõjategevuseni, mille tulemusena ühendati võiduka Rootsiga ka Lõuna-Eesti (1625 läks Rootsi kätte Tartu linn). Altmarki rahuleping 1629. aastal fikseeris Rootsi võimu kogu Mandri-Eestis. 1643.–1645. aasta Taani-Rootsi sõja tulemusel loovutas Taani Rootsile viimase osa tänapäeva Eesti territooriumist, Saaremaa.

Rootsi põhijõud sõdisid samal ajal juba Saksamaal, 1618. aastal protestantlike ja katoliiklike riikide vahel puhkenud Kolmekümneaastases sõjas. 1648. aastal sõja lõpetanud Vestfaali rahuleping andis Rootsile mitmed valdused Läänemere lõunakaldal Põhja-Saksamaal. 1561. aastal Põhja-Eesti allutamisega kujunema hakanud Rootsi suurriik oli nüüd oma võimsuse tipul. Ehkki Rootsi Liivimaa-positsioone püüdsid kõigutada 17. sajandi teisel poolel nii Poola (1654–1660 Poola-Rootsi sõda) kui ka Venemaa (Vene-Rootsi sõda 1656–1661), püsis Rootsi võim Läänemere idakaldal kuni sajandi lõpuni.

See artikkel on retsenseerimata.