5. klassKirjandus

Pintsu ja Tutsiku lugemik. Kirjandusõpik 5. klassile. II osa

Pints ja Tutsik teevad tööd

Sõnaseletused

teraapiasiin: hingeabi
tragi – töökas ja ettevõtlik

Pints ja Tutsik teevad tööd

Kõik teavad, et loomi kodustati vanasti ikka asja pärast. Metsikutest veistest said niiviisi lehmad, kes inimestele piima andsid, metshobustest ratsa- ja veohobused, kass kodustati sellepärast, et keegi inimeste toidu kallale tükkivaid rotte hävitaks, ja nii edasi… Aga kõige esimesena kodustati arvatavasti ikkagi koer.

Sest koerale sobivaid töid ja tegemisi on inimeste maailmas oi kui palju! Koerad muidugi ennekõike valvavad kodusid ja ettevõtteid ja isegi riigipiire, aga nad töötavad ka politseis, on inimesele abiks jahil, veavad kelke ja vankreid, päästavad inimesi vette uppumast ja lumelaviinide alt ja paksust metsast. Nad otsivad narkootikume ja leiavad üles pomme. On olemas teraapiakoerad erineva haigusega inimestele, ja on olemas pimedate juhtkoerad. Ühesõnaga, koerad suudavad teha väga erinevaid töid, kui neid vaid õpetada, ja see ongi teinud neist inimestele täiesti asendamatud kaaslased.

Aga Tutsik? Või Pints? Mida nemad teha oskavad? Kuidas nemad ennast Maikellukeste perekonnale kasulikuks teevad?

Noh, Pints näiteks on eluaeg olnud tubli hiirepüüdja. „Pintsu ja Tutsiku“ raamatustki võib lugeda, kuidas ta muudkui jälle saagiga tuli ja tahtis seda vaiba alla ära peita. Nii et pärast seda, kui mõnigi vaiba alla peidetud jahisaak ema, isa, Maidu või Mari Maikellukese poolt kogemata laiaks astuti, hakkas kogu pere väga ettevaatlikult suhtuma igasugustesse vaibamügarikesse ja -voltidesse. Alati tuli kontrollida, ega jälle midagi selle all peidus ole.

Samuti osutus Pints nooremana tõeliselt tragiks koduvalvuriks. Ta veetis pikki tunde laia väravaposti otsas ja jälgis möödujaid. Ning kui mõni lahtiselt kõndiv koer nende väravat juhtus nuusutama, siis häda talle! Pints kargas kohe sellele penile posti otsast kasukasse kinni ja tegi talle tuupi, kuni ehmunud koer kiunudes jooksu pani.

Kui Tutsik Maikellukeste perre tuli, siis lõpetas Pints oma valvamise ära. Ju ta arvas, et ei ole enam vaja, või mõtles, et las teine ikka ka teeb tööd.

Tutsik oli valvurina hoopis lahkem kui Pints. Ja ta ei võtnud seda ametit ka eriti hingega. Muidugi ta haukus, kui keegi tuli, ja jooksis väravasse vastu. Pani tulijal tee kinni, kui nelja harkis käpa peal tal aiatee peal täpselt ees seisis ja teda haugutas. Aga endal saba lehvis taga siia-sinna, nagu oleks samal ajal öelnud: tere-tere, oh kui tore, et sa tulid, kes sa selline ka oled? Tutsik ju nimelt armastas kõiki inimesi ja loomi ega hammustanud mitte iial kedagi.

Jälge ajama Tutsik ei sobinud sootuks. Ta tüdines ninapidi maas jooksmisest kole kiiresti ja kaotas huvi.

Samal ajal, kui Tutsik lakub isa põske diivanil, mängivad Mari ja Pintsu mänguhiirega.

Narko-, piirivalve-, politsei- ega pommikoera ameteid Tutsikuga ei proovitudki, sest esiteks ei olnud Maikellukeste peres mitte kellelgi nende valdkondadega mingit pistmist, ja teiseks, nende ülesannete täitmiseks algab koera väljaõpe juba päris väikese kutsikana. Tutsik aga oli Maikellukeste perre sattudes juba noor koer.

Et Tutsikule aga mingisugunegi töö peale valvamise veel anda, püüdsid Mait ja Mari teda õpetada kelku vedama. Nad panid Tutsikule koeratraksid selga ja kinnitasid plastmasskelgu nööridega nende trakside külge. Tutsik vaatas lausa huviga, mida nüüd ometi tehakse. Ja tema sai asjast aru nii, et nüüd algab üks õige lõbus müramismäng Maidu ja Mariga! Ta hakkas karglema ja hüplema, endal kelk trakside küljes, nii et see vänderdas ja laperdas mürava Tutsiku kannul – eks katsu niiviisi kelgu peale istuda! Mari ja Mait jooksid naerdes ja huilates Tutsiku taga ja püüdsid teineteise võidu kelgule istuma hüpata, aga maandusid ikka lumehanges. Ning kui lõpuks Maril õnnestuski kelgule maanduda ja ta juba arvas, et nüüd ongi probleemiga lõpp, nüüd lõpuks lähebki sõit lahti, siis Tutsik tegi sellise hüppe, et kelk lendas kummuli ja Mari veeres lumme. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, haaras Tutsik mänguhoos hammastega tema mütsitutist kinni ja tõmbas tüdrukul mütsi peast! Ja siis lidus üliõnnelikult mööda lumist aeda ringi, kelk taga lehvimas ja roosa tuttmüts hammaste vahel!

Nii ei saanud Tutsikust ka kelgukoera.

Aga see ei tee Tutsikut veel teistest viletsamaks. Tutsik on nimelt tervele Maikellukeste perele väga oluline ning vajalik seltsi- ja teraapiakoer. Ta oskab väga kaastundlikult teiste muresid kuulata, ja ta oskab nii armsalt kurba inimest lohutada, et selle peale lihtsalt ei saa enam kurvaks jääda. Ta tongib ninaga, limpsab keelega ja poeb koonuga kaissu ja kaenla alla – ning kui ühe koera sees on nii palju armastust, siis peagi ongi inimese kurb tuju läinud.

Nii et Pintsu ja Tutsiku põhitööks on olla Maikellukeste pere lemmikloomad ning kõik on selle korraldusega väga rahul.

Küsimused ja ülesanded

Millised ülesanded on Pintsul ja Tutsikul Maikellukeste peres?

Logi sisse

Vastus salvestatud!

Milliseid ameteid püüti Tutsikule õpetada? Kuidas need katsed välja tulid?

Logi sisse

Vastus salvestatud!

Milliseid ameteid sa tead, kus inimese ja koera koostöö on tähtis?

Logi sisse

Vastus salvestatud!

KIRJANDUSPÄHKEL

Leia interneti kaudu ajakirjandusest uudiseid politsei-, pääste- või piirivalvekoerte tegude kohta. Mis on nende koerte nimed ja mida tublit nad tegid? Jutusta neist teistele või kirjuta lühike referaat!