Valimissüsteem Eestis

Eestis on kasutusel poolsuletud erakonnanimekirjadega proportsionaalne valimissüsteem, mis tähendab, et valija annab hääle küll konkreetsele kandidaadile, kuid valituks osutumine sõltub erakonnale kogu riigis antud häältest, kandidaadi enda poolt kogutud häältest ja ka kandidaadi kohast erakonna valimisnimekirjas. Saamaks kohti riigikogus, peab erakond üleriigiliselt koguma vähemalt 5% häältest. Eesti valimissüsteem on üsna keerukas ja häälte jagamine toimub kolmes etapis.

Isikumandaadi saavad kandidaadid, kes ületavad ringkonna kvoodi. Kvoot = ringkonnas kehtivate häälte arv / mandaatide arv ringkonnas (mandaatide arv ringkonnas tähendab seda, kui palju antud ringkonna tasandil riigikogu kohti välja jagatakse – kas valimisringkonda hakkab näiteks esindama 3 või hoopis 10 saadikut). Isikumandaadi saavad enamasti väga tuntud ja populaarsed poliitikud, kellele antud häälte arv ulatub tuhandetesse.

Ringkonnamandaadi saamiseks peab partei kõigepealt ületama viieprotsendilise üleriigilise valimiskünnise. Mandaatide kindlastegemiseks arvutatakse välja, mitme kvoodi jagu parteinimekiri ühes ringkonnas hääli sai. Erakond saab nii mitu mandaati (kohta riigikogus), kui mitu korda ületab tema häälte arv ringkonnas kehtivat kvooti. Ehk siis enam hääli kogunud erakonnad saavad ka enam kohti. Koha saamiseks peab siiski erakonna nimekirjas olev kandidaat koguma vähemalt 10% jagu hääli ringkonna kvoodist, mis tähendab, et väga väikese häälte arvuga kandidaadid parlamenti ei pääse.

Kompensatsioonimandaadid on vajalikud selleks, et täita seni veel välja jagamata riigikogu kohad ja viia erakondade üleriigilised valimistulemused ja kohtade jaotus riigikogus üksteisega vastavusse (proportsiooni). Kompensatsioonimandaate saavad taas vaid erakonnad, kes on ületanud viieprotsendilise valimiskünnise. Mandaadi saab kandidaat, kes on partei valimisnimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist. Seega väga vähe hääli kogunud kandidaadid riigikokku ei pääse, isegi kui erakonnad on nad sättinud nimekirjas ettepoole. Kompensatsioonimandaat jagatakse meetodi (modifitseeritud d’Hondti jagajad) alusel, mis annab kerge eelise rohkem hääli kogunud erakondadele, seetõttu saavadki Eestis valimistel võitnud erakonnad riigikogus tihti veidi rohkem kohti, kui nende häälte protsent seda võimaldaks.

Aruteluks

Eestis on aeg-ajalt puhkenud arutelu selle üle, kas meie valimissüsteem ikka peegeldab valijate eelistusi või tuleks seda hoopis muuta. Kui võetaks kasutusele majoritaarne valimissüsteem, oleks see kasuks just kahele-kolmele suuremale erakonnale ning ülejäänud väiksemad parteid jääksid ilmselt riigikogust peaaegu välja. Samas tugevneks valija otseside teda riigikogus esindava kandidaadiga. Ideaalset valimissüsteemi ei ole olemas. Kõigil valimissüsteemidel on omad puudused ja voorused ning iga riik ja ühiskond peab tegema endale kõige sobivama valiku.

Arutlege, kas Eesti peaks jääma praeguse proportsionaalse valimissüsteemi juurde või kaaluma üleminekut majoritaarsele või hübriidsele valimissüsteemile. Millised tagajärjed võiksid olla valimissüsteemi muutmisel? Mis muutuks erakondade tegevuses ja valimiskampaanias?