TALUPOEG JA MAAISAND

Mõisted:
mõis – maaomaniku suurmajapidamine; osa mõisa maast oli sõltuvate talupoegade kasutuses, kes kandsid maa eest koormisi
koormised – talupoja kohustused oma isanda vastu
teokohustus – talupoja kohustus maaisanda mõisas töötada
naturaalandamid – maaisandale andamiks toodud karjakasvatus- ja põllumajandussaadused nt: toiduained, vili, kariloomad. Lõng jne.
kirikukümnis – kogudusekirikule makstav andam viljasaagist ja kariloomadelt , mis reaalsuses ei moodustanud alati 1/10.
pärisorjus – talupoegade sõltuvuse vorm, mida iseloomustas talupoegade müümine maast lahus ja sunnismaisus
sunnismaisus – talupoeg ei tohtinud oma elukohta vahetada isanda loata.

Maa, mis kuulus valitsejale või maaisandale, kes läänistas sellest ühe osa aadlikele (et saada kaitset), teise osa talupoegadele (et saada toitu), oli valitsevate kihtide võimu alus. Suur maavaldus polnud ühtne tervik, vaid koosnes paljudest eraldi asuvatest maatükkidest: põldudest, küladest, mõisamajapidamistest. Suurmaaomanikeks olid nii vaimulikud kui ka ilmalikud valitsejad. Foogtid esindasid suurmaaomanikke kohapeal ja elasid mõisates. Foogt oli talupojast põlluharija, kes lisaks oma maade hooldamisele, pidi valvama ka mõisniku maavalduste üle, kontrollides, et tööd saavad tehtud õigeaegselt ja hästi.
Talurahvas

Talupojad elasid enamasti feodaalile või mõnele kloostrile (kollektiivne feodaal) kuuluval maal ja tasusid selle kasutusõiguse eest koormiseid. Maaomanik oli tihti ka talupoegade omanik, saades neilt kasu, kuid pakkudes neile kaitset ja juriidilist abi. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim, sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista.

Talupojad ja isandad

Talupoegade koormised:

Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri sõltuvusastmega talupoegadel erinevad ning muutusid aja jooksul. Koormised jagunesid laias laastus kaheks:

a) Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa põllul heina, lõhkus puid või tegeles ehitustöödega).
b) Loonusrent– kindlaks määratud suurusega naturaalandam ehk osa toodangust; tavaliselt kuni pool talupoja põllusaagist. Loonusrenti tasuti erinevate põllusaaduste (peamiselt teravilja) ja toiduainetega, aga mõis nõudis ka käsitöötooteid, küttepuid vms. 11. sajandist hakkas selle osatähtsus suurenema, kujunedes 13.-14. saj põhiliseks koormiseks.

Lisaks sellele pidid talupojad tasuma abiellumis- ja pärandusmakse, täitma kogukondlikke koormiseid (korras hoidma sildu ja teid, tegema ehitustöid), tasuma feodaalile õiguse eest jahvatada vilja mõisa veskis. Talupoegade kohuseks oli maksta ka kirikukümnist ning ülal pidada kohalikke preestreid.

Keskaja talumees

Seoses linnade taastekke ja kaubalis-rahaliste suhete arenguga 11.-12. sajandil hakati Lääne-Euroopas üha rohkem koormisi asendama raharendiga. Mõisnikud, kes vabanesid sellega oma toodangu turustamisest, said saadud raha kasutada mõisatööliste palkamiseks, kelle tööviljakus oli võrreldes pärisorjadest teotöölistega märgatavalt efektiivsem. Raharenti maksvad talupojad pidid nüüd ise linnades oma toodangu maha müüma. Samas suurendas järk-järguline üleminek raharendile talupoegade liikuvust ning kihistumist külaühiskonnas, sest paremini turusuhetaga harjunud talupojad suutsid isegi rikastuda. Lääne-Euroopas (Madalmaades, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaa lääneosas, Põhja-Itaalias) võimaldasid mõisnikud 14.sajandiks enamikel talupoegadel end raha eest vabaks osta. Isiklikult vabad talupojad muutusid seal rentnikeks või siirdusid linnadesse. Ida-Euroopas (ka Eestis) seevastu säilis teotööl põhinev pärisorjuslik süsteem kuni 18.-19.sajandini.

Talupojad olid valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga) ja sunnismaised (talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida-Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures.

TEST:

Feodaalid ja talupojad

Inglismaa elu keskajal

 

See artikkel on retsenseerimata.