Nagu ilmselt oled juba aru saanud, tähistatakse ühe ülesande piires iga arvu teatud kindla tähega – nii ei lähe meil segamini, millest räägime või mida arvutame. Kui sama arv esineb ülesandes mitu korda, siis tähistatakse seda alati sama tähega.
Kuna ruudu kõik küljed on ühepikkused, võime neid külgi tähistada sama tähega (näiteks tähega a). Ristküliku puhul tähistame aga pikema külje ühe tähega (näiteks tähega a) ning lühema külje teise tähega (näiteks tähega b).
Prantsuse filosoof ja matemaatik René Descartes (1596–1650) hakkas tähestiku viimaste tähtede x, y ja z abil tähistama tundmatuid ja muutuvaid suurusi – neid, mille väärtus pole teada ja mis tuleb leida arvutamise teel. Teadaolevaid suurusi, mis lihtsalt sümboliseerivad valemites mingeid arve, tähistas ta tähestiku alguses olevate tähtede a, b ja c-ga. See kasutusviis juurdus ja on kasutusel ka praegu.
Seetõttu näed valemites tavaliselt tähestiku esimesi tähti – a, b, c jne. Aga kui sulle meeldivad rohkem mõned muud tähed, näiteks k, l ja m, siis võid julgesti ka neid kasutada. Ja kindlasti ei ole keelatud valemeid meelde jätta tuttavate sõnadega. Näiteks valemi
S = a · b asemel võib meelde jätta nii: ristküliku pindala = pikkus · laius.
See on igal juhul parem, kui tuupida pähe valem tähtedega, mis sulle mitte midagi ei ütle.
Tähtedel N ja n on mõnikord valemites veel omamoodi tähendus. Kui hakkame mingi hulga elemente järjestama: 1, 2, 3, …, n – siis suur N (ingl Number ’arv’) näitab elementide koguarvu.
Väike n tähendab sel juhul mingi elemendi järjekorranumbrit. Tema abil saab koostada arvutamise eeskirju, nagu õpime mustrite ja seaduspärasuste peatükis.
Näiteks kui foori taga seisab 8 autot, siis autode koguarv N = 8.
Kui me need autod järjestame, siis esimese auto kohta võime öelda, et selle järjekorranumber n = 1, teise auto järjekorranumber n = 2, jne.
