Muldade degradatsioon ja hävimine on põhjustatud inimese poolt ja jaotatakse: erosiooniks, deflatsiooniks, füüsikaliseks ja keemiliseks kahjustumiseks.

Muldade erosioon saab alguse tugevast vihmasajust või lumesulamisest, kui vesi ei suuda maasse imbuda. Erosiooni intensiivsust mõjutab ka nõlvakalle. Erosiooniohtlikeks nimetatakse nõlvu alates kaldest 3-5 kraadi. Tihe taimestik ja õigesti valitud põlluharimisvõtted vähendavad erosiooni.

Tuuleerosioon ehk deflatsioon esineb stepivööndis ja ka kõrbetes. Tuul kannab viljaka huumusekihi minema, nt tolmutormid preerias 20.sajandil.

Huumuseta alad ei sobi enam põllupidamiseks ja karjakasvatuseks, seda protsessi nimetatakse kõrbestumiseks.

Kõrbestumine on eriti suur probleem Aafrikas, kus liigne puude raiumine põhjustab tuule-erosiooni, põldude niisutamine muldade sooldumist ja intensiivne maakasutus mullaviljakuse vähenemist. Põllumaadel ei saa lasta ,,puhta,, kuna üha suurenev rahvastik vajab pidevalt ja palju toitu, tekivad näljahädad.

Raskemetallid satuvad mulda tööstuspiirkondades ja kaevanduste aladel, ka kaevanduste heitveega.

Ehitusdegradatsioon: põllumuld hävib ehitiste ja teede rajamise käigus, põldude pindala väheneb.

Mullakaitse on keskkonna- ja looduskaitse osa. Muld on loodusvara, seda tuleb säilitada, omadusi parandada ja säästlikult majandada. Mullakaitse on seotud vee- ja taimekaitsega. Tuleb vähendada maakasutusest tingitud negatiivseid mõjusid ja töötada välja ratsionaalne maakasutuse süsteem. Muldade parim kaitse on nende õige kasutamine.

Muldade olukord maailmas

Loe lisaks: Erosioon