10. klass, 11. klass, 12. klassKirjandus

Draama ja teater

1.2. Draama tegelaskond

Näidendi tegevust viivad edasi tegelased – fiktsionaalsed ehk väljamõeldud olendid, kes näidendis tegutsevad. Traditsiooniline näitekirjandus pole võimalik ilma tegelaste, nende suhete ja tegudeta. Nüüdisaegses näitekirjanduses pole aga võimatu seegi, et näidendi tegelaste vahel puudub igasugune kontakt. Kui kirjanik näidendit kirjutab, peab ta arvestama sellega, et näidend jõuab lavale. Tema kirjutatud tegelase repliike hakkab esitama näitleja ning annab sellega tekstis vaid keeleliste märkidena esitatud tegelasele füüsilise kehastuse. Sel hetkel muutub näitleja kaasloojaks ning vaataja ei saa (erinevalt näidendi lugejast) enam ise tegelast ette kujutada, vaid peab teose karakterit mõtestama läbi konkreetse näitleja kehastuse. Vahel võib näitleja tõlgendus vaatajale meeldida ning vahel ka mitte.

Tegelaskonda kuuluvad kõik näidendi tegelased. On väga väikse tegelaste arvuga näidendeid ning ka ülisuurte koosseisudega teoseid. Näidendites on rolle nii noortele kui ka vanadele, nii meestele kui ka naistele. Näitekirjanikud arvestavad sellegagi, milliseid tegelasi on reaalselt võimalik mängida. Näiteks lapstegelasi on lavale raske tuua, neid peaks kehastama kas täiskasvanud inimene või mängima mõni laps.

Kaks näitlejat, kes on ühesuguseks tegelaseks riietatud.
Boris Kabur, „Rops“, Tallinna Draamateater, 1964. Lavastaja Ben Drui, kunstnik Helge Uustalu.

Velda Otsus ja Salme Reek väikese poisi ja roboti rollides. Mõlemad legendaarsed näitlejad olid tuntud laste, eriti väikeste poiste rollide poolest. Salme Reeki mäletavad paljud praegused täiskasvanud tema raadios loetud õhtujuttude järgi.

Mõnes draamateoses on tegelasteks ainult mehed, näiteks ameerika näitekirjaniku Reginald Rose’i näidendis „Kaksteist vihast meest” (1954) selgitavad kaksteist meestegelast-vandekohtunikku pärast kohtuprotsessi isekeskis, kas nad peaks kaebealuse süüdi või õigeks mõistma.

Mõnikord on lavastaja tõlgendanud algteksti „vastupidiselt” ja tegelaste sood ära vahetanud. Nüüdisaegses dramaturgias kirjutatakse ka selliseid tekste, kus tegelase sugu ega vanus pole määratletud, näiteks pole seda tehtud eesti kirjaniku Siim Nurkliku näidendis „Kas ma olen nüüd elus” (2011).

Naisnäitleja ja meesnäitleja on riietatud ühesugusesse valgesse kleiti.
Henrik Ibsen, Mati Unt, „Nukumaja ehk Norbert”, Eesti Draamateater, 1995. Lavastaja Mati Unt. Helmi – Viire Valdma; Norbert – Andrus Vaarik.

Henrik Ibseni „Nora ehk Nukumaja” (1879) on realistlik tekst, milles kujutatakse naise olukorda 19. sajandi lõpu ühiskonnas. Nora astub naise elu ja iseseisvust piiravatele normidele vastu, selle tulemusena lagunevad tema abielu ja perekond. Mati Undi lavastuses sai Norast oma edukale naisele allutatud kodune mees Norbert. Selles lavastuses kajastus 1990. aastate Eesti muutuv ühiskond, kus teisenema hakkasid ka traditsioonilised soorollid.

Tegelaskonna analüüs

Draama tegelaskonda saab analüüsida mitmel erineval viisil, tähtsaks peetakse järgmisi küsimusi.

  1. Milline on tegelaskontseptsioon ehk milline tegelane on loodud?
  2. Milliste vahenditega on tegelane loodud?
  3. Milline on tegelase funktsioon ja tähtsus analüüsitavas draamas?

Tegelaskontseptsioon

Tegelasi võib nende loomiskontseptsiooni ja -viisi järgi mitmeks rühmaks jagada, selle jaotuse puhul on oluline analüüsida, kui üksikasjalik ja „välja joonistatud” on üks või teine tegelane. Need rühmad jagunevad järgmiselt.

Personifikatsioon on mõne suurema abstraktse mõiste isikustamine. Nii võivad lavale ilmuda Surm, Nälg, Katk, Voorus, Ajalooline Tõde jt. Personifitseeritud tegelasi kasutati palju keskaegsetes moraliteedes, aga neid on laval tänapäevasteski lavastustes, näiteks Kivirähki „Rehepapi”-ainelises ooperis (2013, helilooja Tauno Aints) on tegelaseks väike punase mütsiga tüdruk, kes kehastab Katku.

Lava eesosas istub suletud silmadega tütarlaps. Tema taga seisavad mitu näitlejat ringis, seljaga tema poole.
Punase mütsiga tütarlaps Katku kehastamas. Stseen Kivirähki romaanil „Rehepapp” põhinevast samanimelisest ooperist. Vanemuine, 2013. Lavastaja Marko Matvere, kunstnik Iir Hermeliin. Katk – Kristiina Raahel Uiga.

Tüüp on tegelane, kes kannab endas mõne suurema sotsiaalse vm rühma tunnuseid, näiteks tööline, kerjus, lõbunaine. Tüübi iseloomulikud tunnused ei ole üksikasjalikult välja joonistatud, tema omadused on enamasti üldised ja välised.

Mask. Itaalia teatriajalugu on oma commedia dell’arte’ga maailmateatrile kinkinud terve tüüpide galerii. Iga tüüpi väljendas kindel mask. Commedia dell’arte maskid sündisid karnevali- ja laadakeskkonnas. Mask ei tähendanud mitte ainult näo ette asetatavat katet, vaid ka kindlat lavatüüpi, kellel oli alati oma kindel kostüüm, kindlad žestid ja poosid ning sõnavara. Tuntumad lavatüübid commedia dell’arte’s olid armastajad, vanamehed (nt Pantalone, Doktor) ja teenrid (nt Brighella, Pulcinella, Arlekiin).

LISALUGEMINE:

Sarjas „Suur maailmateater” on avaldatud ajalooliste teatriepohhide tuntuimad tekstid ja antud ajastule põhjalikud kommentaarid.

Karakter on tegelane, kelle loomisega näitekirjanik on kõige rohkem vaeva näinud. Karakteril on isikupärased omadused, mis aitavad tegelase muuta huvitavaks ja teistest erinevaks. Tal on oma iseloom ja tõekspidamised ning see tegelaskuju muutub ja areneb näidendi jooksul. Enamasti on näidendite peategelased karakterid ja kõrvaltegelased tüübid. Draamades ja tragöödiates on karaktereid enamasti rohkem, komöödiates koosneb tegelaskond sageli rohkem tüüpidest. Karakter on näiteks Jaak Joorami tegelaskuju Hugo Raudsepa näidendist „Mikumärdi” (1929) või Mogri Märt August Kitzbergi näidendist „Kauka jumal” (1912).

Draamateose tegelasi saab võrrelda ja vastandada veel mitmel erineval moel.

  • Muutuv tegelane ja muutumatu tegelane

Muutuv ehk dünaamiline tegelane muutub ja areneb terve näidendi jooksul – ta elab läbi erinevaid olukordi, mis teda mõjutavad, ning areneb tänu neile ka ise. Need muutused võivad tema iseloomus toimuda aegamööda või mingi sündmuse mõjul ka järsult. Muutuvad tegelased on enamasti karakterid, seega esineb neid rohkem draamades ja tragöödiates. Muutuv tegelane on näiteks Kitzbergi „Libahundi” peategelane Tiina, kes esmalt areneb Tammarude peresse sattunud pelglikust kasulapsest elurõõmsaks tütarlapseks ning hiljem – pärast süüdistusi libahundiks käimises – uhkeks, iseseisvaks ja kompromissituks kangelannaks.

Muutumatu ehk staatiline tegelane näidendi tegevuse käigus ei arene. Ta on algusest peale terviklik ning reageerib erinevatele olukordadele oma algse joonise järgi. Muutumatu tegelane on näiteks Polkovniku lesk Juhan Smuuli näidendis „Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi” (1965). Polkovniku lese iseloomus ja ellusuhtumises ei toimu näidendi jooksul mingit muutust ega arengut: ta on näidendi lõpus täpselt samasugune nagu alguseski.

  • Avatud ja suletud tegelane

Avatud tegelane on tegelane, kelle siseelust vaataja hästi aru saab. Tema tegusid ja mõtteid on lihtne jälgida ning need ei tekita suuri küsitavusi. Näiteks on selline „Pisuhänna” Ludvig Sander, kes on, teeseldes andekat kirjanikku, abiellunud jõukasse perekonda, ning on sunnitud kodurahu huvides kunagiselt koolikaaslaselt käsikirja ostma, et see enda nime all välja anda.

Suletud tegelase kohta on antud vähe infot, ta ei avalda oma mõtteid ega tundeid. Ta võib olla mõistatus, tema käitumist saab tõlgendada erinevalt ning tema tegude motiivid pole alati selged. Näiteks on üks kuulsamaid suletud tegelasi Hamlet Shakespeare’i „Hamletis”.

Tegelaskuju loomise vahendid

Autor saab tegelaskuju loomisel kasutada erinevaid vahendeid ja tehnikaid, mida võib
jagada autori- ja tegelasepoolseteks kommentaarideks.

  • Autoripoolsed kommentaarid

Autoripoolsed kommentaarid on remargid tegelaste lühiiseloomustused näidendi alguses, kõnekad nimed, vastand- ja liittegelaste süsteem, kujundus, muusika ja helid. Näiteks on autoripoolsed kommentaarid Kivirähki „Eesti matuse” tegelaste kirjeldused ning tegelastele antud nimed. Need on tegelase loomise vahendid, mis ei ole antud tegelaskõnes, vaid sekundaartekstis, või ilmnevad näidendi süvastruktuuris.

Kivirähki „Eesti matuse” tegelaskond:

ANDRES, Umbes 25aastane noormees.
LEE, Andrese naine. Naerusuine, ent samas ka kuidagi salapärane tütarlaps.
MARET, Andrese ema. Väsinud moega kõhetu naisterahvas.
SASS, Andrese isa. Tugev ja turske mees nagu puupakk.
INDREK, Mareti vend. Alati erutatud olekus luulelise hingega isand.
TIINA, Indreku naine. Umbes 30-aastane hoolitsetud välimusega karjäärinaine.
TIIT, Vibalik vanem mees sirge selja ning traagilise hoiakuga.
KARLA, naabrimees. Joomisest pisut paistes näoga, kergelt lonkav vanamees.
IIDA, Karla naine. Range näoga vanem tädi.

Kõige keerukam nendest vahenditest on vastand- ja liittegelaste süsteem. Selle selgituseks vaata peatükist 1.1. Draama ja teater üle Shakespeare’i „Romeo ja Julia” proloogi tekstinäide, loe näidendit tervikuna ja mõtle selle üle, mille alusel on võimalik tegelasi kahte leeri jagada. Selleks võib esitada küsimusi näidendi tegevuse ja tegelastega toimuvate sündmuste kohta. Küsimused võivad olla järgmised. Kes kuuluvad Montecchide, kes Capulettide majakonda? Kes toetavad Romeo ja Julia armastust, kes on selle vastu? Kas need leerid kattuvad?

  • Tegelasepoolsed kommentaarid

Tegelasepoolsed kommentaarid jagunevad otsesteks ja kaudseteks, verbaalseteks ja mitteverbaalseteks.

Otsesed on need, mida ütleb tegelane enda kohta ise ja mida tegelased ütlevad üksteise kohta kas dialoogides või monoloogides. Otsene tegelaskommentaar on selgelt väljendatud tegelaskõnes ja valdavalt verbaalne.

Kaudsed on need, mida saame välja lugeda tegelase kõnest. Verbaalsete vahenditena saab jälgida tema keelekasutust: milline on sõnavara, kas teda iseloomustab haritlase keelekasutus, murre, släng vms. Need tunnused kujundavad tegelaskuju väga tugevalt.

Tiit Piibeleht Eduard Vilde „Pisuhännas” räägib murdekeelt ning jätab selle tõttu esialgu vaatajale/lugejale endast mulje kui lihtsast ja veidi lihtsameelsestki inimesest – see on tegelasepoolne kaudne verbaalne kommentaar.

Tegelasepoolseteks otsesteks verbaalseteks kommentaarideks on Ludvig Sanderi repliigid, kus ta meenutab nende ühist koolipõlve. Nii saab lugeja teada mitu olulist fakti: Piibeleht ja Sander tunnevad üksteist lapsepõlvest saadik, kuid nad pole palju aastaid omavahel kontaktis olnud. Näidendi sündmuste alguseks on Piibeleht juba pikemat aega linnas elanud, aga Sanderiga pole ühendust võtnud. Sellest võiks järeldada, et nende suhted pole enam kõige soojemad. Piibelehe napid vastused annavad aimu, et tema huvi Sanderi vastu on väiksem kui Sanderil tema vastu.

SANDER: Õigusepärast peaksin sul naha täis sõimama: tema paganahing tallab juba mõnda nädalat meie tänavaid, aga nägu ei näita – ma pean teda juhtumisi tabama! – Sa teadsid ometi, et Sander siin elab?
PIIBELEHT: Es murra tolle peräst pääd.
SANDER: Soo? Nojaa, on ju tükike aega, kui teineteisel silmist kadusime – kui sina läksid ja mina jäin koolipinki edasi soojendama. Aga kas nägid, kui vähe sa mul meelest oled läinud? Eile – voorimehe pealt – juba kaugelt eemalt: ma annan oma pea, kui see mitte Tiit ei ole, – õige!
PIIBELEHT: Minu tunneva tõisegi eemalt ärä.

Verbaalsed vahendid on tegelase repliigid nii enda kui ka teiste kohta, samuti teiste tegelaste hinnangud analüüsitava tegelase kohta. Kvalitatiivselt on erineva kaaluga see, kas info jõuab meieni monoloogi või dialoogi kaudu, sest monoloog (sageli tegelase sisekõne) on üldjuhul esitatud justkui iseendale ning on seetõttu ilustamata ja aus, samas kui dialoog eeldab suhet teise tegelasega ning arvestab seetõttu paljude muude väliste tingimustega.

Mitteverbaalsed vahendid, mis kujundavad samuti tegelast suurel määral, tulevad eelkõige mängu siis, kui näidend jõuab teatrilavale. Näidendi remarkides võib olla tegelase hääletooni, pauside, naeru ja nutu ning stseeni kujunduse, helide ja kostüümide kohta küll erinevaid juhtnööre, ent mõjule pääsevad nad enamasti mitte lugedes, vaid teatrisaalis etendust vaadates. Mitteverbaalsed vahendid on hääletämber, kõnerütm, kõneleja intonatsioon ning tegelase kehakeel: liikumine, žestid, miimika (näoilmed) ning ka kostüümid, mis tegelast kujundavad.

Nii kirjeldab Vilde „Pisuhänna” remargis Tiit Piibelehte tema esmailmumisel. Seda remarki nimetatakse autoripoolseks kommentaariks. Laval näitleja kehastatuna on Piibelehe füüsiline eripära juba tegelasepoolne kommentaar.

TIIT PIIBELEHT (astub aeglaselt sisse ja võtab käe vaikides vastu. Ta kannab kingi ja vormist läinud mustjat ülikonda; kokkutõmbunud käised ja püksisääred on lühikeseks jäänud, taskud välja veninud; pahemast kuuekaukast – ka teisest põuetaskust – paistavad ajalehed ja brošüürid välja, paremast hakkab ta vestlemise jooksul päevalilleseemneid suhu pistma. Kui ta istub, võib näha, et ta sokkidest üks on must ja teine punane. Piibeleht paistab kohmetuna, tema murdesegane lakooniline kõne aga – ta vastab sõnakehviku kombel ikka alles mõne aja pärast – ilmutab kindlat kavatsust).

Küsimused ja ülesanded

  1. Kui peaksid oma näidendis kujutama tegelast, kes on pahasoovlik ja kuri, siis milliseid vahendeid kasutaksid? Kirjuta näide.
  2. Kujuta ühe omapärase tegelase esmakordset lavale ilmumist (võid ta ise välja mõelda või võtta mõnest proosateosest). Kasuta nii verbaalseid kui ka mitteverbaalseid vahendeid.
  3. Mõtle välja üks muutuv tegelane ja kirjelda tema arengut näidendi jooksul.
  4. Millised on tüübi ja karakteri erinevused? Too mõni näide loetud näitekirjandusest või nähtud lavastusest.
  5. Kas oled teatris või kinos kogenud, et sinu eelnev ettekujutus näidendist, filmist või proosateose dramatiseeringust ei lähe kokku sellega, mida sulle näidatakse? Kas see on olnud pettumus või meeldiv üllatus? Analüüsi, miks teos ei ole vastanud sinu ootustele.
results loading