Elektromagnetlainete tekkimiseks on tarvis mingis ruumi punktis kutsuda esile elektri- või magnetvälja perioodiline muutumine – see tähendab, peab esinema elektromagnetvõnkumine.

Suletud võnkeringis (a) on ajas muutuv elektriväli „vangistatud“ kon­den­saa­torisse ja muutuv magnetväli aga induktiivpooli – väljad on lokaalsed ja ei saa seetõttu levida.

Selleks, et elektromagnetväli saaks levida elektromagnetlainena, tuleb elektri(või ka magnet)välja muutumine võnkeringist „välja lasta“ – tuleb moodustada avatud võnkering (b).

Elektromagnetlaine tekkimise eelduseks on kiirendusega liikuva laengu olemasolu. Kuna võnkeringi läbib erineval ajahetkel erineva tugevuse ja suunaga vool, siis ei liigu võnkeringis laengud ühtlaselt vaid kiirendusega.

Elektromagnetlained avastas 1887. aastal saksa füüsik Heinrich Hertz, kes tekitas elektri­laengute võn­ku­mise kahe metallvarda abil, mille otstes olid erinimeliselt laetud kuulid. Kui kuulikeste vahel tekkis säde, märkas Hertz, et samasugune säde tekkis ka kuulikestest eemal asuvas juhtmekeerus – elektromagnetväli levis lainena ühest ruumi punktist teise.