Vooluallikas
Võrdleme vee voolamist elektrivooluga – mõlema puhul on tegemist suunatud liikumisega. Veevoolu korral liiguvad suunatult veemolekulid, elektrivoolu korral laetud osakesed.
Selleks, et vesi saaks voolata, peab eksisteerima vedelikunivoode erinevus – kui meil on ühendatud anumad, tekib neid ühendavas torus veevool ainult siis, kui vedeliku nivood anumas erinevad.
Selleks, et laetud kehi ühendavas juhis saaks tekkida elektrivool, peab kehade vahel eksisteerima elektriväli – kehade elektrilaengud peavad teineteisest erinema.
Paraku on mõlemad voolud väga lühiajalised. Selleks, et vedelik saaks pikemalt voolata, peame leidma võimaluse nivoode erinevuse hoidmiseks – tõstma pidevalt vett (näiteks pumbates) ühest anumast teise tagasi.
Sama kehtib elektrivoolu kohta – selleks, et kehi ühendavas juhis oleks pikemaajalisem elektrivool, tuleb kehade laengute erinevuse säilitamiseks laenguid pidevalt teisest (negatiivsemalt laetud) kehast esimesse tagasi tõsta.
Seda protsessi nimetatakse laengute eraldamiseks ning selleks kasutatavaid seadmeid nimetatakse vooluallikateks. Vooluallikate ülesanne vooluringis on tekitada ja hoida elektrivälja vooluringis pika aja vältel.
