Üldine kunstiline huvi klassitsismi vastu tuli Pompei varemete avastamisega 1748. aastal, mis pani kirjanikud, maalikunstnikud ja skulptorid jäljendama Kreeka ja Rooma eeskujusid. Heliloojad olid raskemas olukorras, keegi ei teadnud, kuidas Kreeka või Rooma muusika tegelikult kõlada võis ja seepärast ei olnud võimalik ka seda järgida. Selle asemel püüdsid nad klassitsismi kujutada piinliku vormitäitmise ja ekstravagantsetest liialdustest hoidumisega.
Rahva hulgas tuntakse seda perioodi muusikas just kolme Viini klassikuga- Haydni (Joseph Haydn), Mozarti (Wolfgang Amadeus Mozart) ja Beethoveniga (Ludwig van Beethoven) – ning 18. sajandi teise poole ning järgmise algusega. Põhimõtteliselt hõlmab klassitsism tervikuna muusikaajaloos pikema ajajärgu, ning nagu ka kirjanduses ja kujutavas kunstis, pole talle anda kerge ühemõttelist ja kindlat ajalist määratlust.
Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündides uutest vooludest. Üleminekuajastuks ehk eelklassitsismiks võib pidada ajavahemikku 1720-1760. Siis tekkisidki uued muusikažanrid ja vormid, tüüpilisteks muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud. Toimusid olulised muudatused muusikaelus, mis sidusid heliloojad uute publikukihtidega ning nende muusikalise maitsega. Esmaselt kohalt taandus kirik koos vaimueluga ning õukond. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mille ülesandeks oli korraldada avalikke kontserte, pidada üleval orkestreid ning tellida uusi muusikalisi teoseid heliloojatelt. Sel perioodil hoogustus ka nooditrüki kasutamine ning sellega kaasnes ka muusikaõpetuse kiirem areng. Eriti palju loodi teoseid koduseks musitseerimiseks ning salongis mängimiseks.
Varaklassitsismist võib rääkida umbes ajavahemikus 1760-1780 sajandi keskel sündinud uued vormid ja žanrid jõudsid selle aja jooksul küpse kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfoonia, mis 1750.-1760. aastatel oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, sarnanes oma eelkäijatega väga vähe. Ta arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks.
Klassikalise stiili kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810. Kogu Euroopa muusikaringkonnas polnud kolmele Viini klassikule ligilähedasigi heliloojaid.
Loe lisaks:
