Muusika ajalugu
Testi oma teadmisi

RENESSANSS

10. klass > Muusika ajalugu > 1. kursus

Renessanssmuusika on renessansiajastul (14.–17. sajand) loodud muusika. Väga levinud arusaamise järgi loetakse muusikas renessansistiili alguseks hoopis 14.-15. sajandi vahetus, s.o u 100 aastat hiljem kui teistes kunstiliikides. Mõistet “renessanss” kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso.

Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti. Toimus ilmalikustumine. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. a. Napolis asutatud kooli. 14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella’d ja tantsulaulud frottola’d. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks.

14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal, mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella’d ja tantsulaulud frottola’d. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks.

Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel.

Uus kõlaideaal. Kvardi, kvindi ja oktaavi asemel hakati rohkem kasutama heakõlalisi kooskõlasid tertsi ja seksti. See lõi uue kompositsioonitehnika, mille eesmärk oli häälte sisemine ühtsus. Helilooja loob teose hääled korraga. Hääled hakkavad üksteist jäljendama ja tekib imitatsiooniline polüfoonia.

Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon. Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord, lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn, trompet, tromboon.

 

Loe lisaks: