Inimkonna areng on toimunud käsikäes energia tarbimise kasvuga. Kui alginimestel oli kasutada ainult Päikeselt saadud energia ning hinnanguliselt moodustas nende välistest (Päikesest) allikatest saadava energia vajadus umbes 8MJ päevas, siis kaasaja inimesed vajavad energiat mitte ainult toidu valmistamiseks vaid ka eluaseme kütmiseks/jahutamiseks ja valgustamiseks, transpordivajaduste rahuldamiseks, sidepidamiseks, erinevate kaupade ja teenuste tootmiseks ning vaba aja veetmiseks. Hinnanguliselt moodustab tänapäeva inimese välistest allikatest pärineva energia vajadus umbes 300 MJ päevas – ehk see on umbes 40 korda suurem kui meie kaugetel eellastel.

Ka on Maal elavate inimeste arv selle umbes ühe miljoni aastaga, kui inimene kui liik Maa peal eksisteerinud, järsult suurenenud.

Inimeste hulk Maal ületas 1 miljardi piiri alles 19. sajandi alguses. Veel 1960-del aastatel oli meid Maa peal umbes 3 miljardit. Täna hinnatakse inimeste koguarvuks umbes 7 miljardit ning see kasvab hirmuäratava kiirusega.

Seega ei suurene inimkonna energiavajadus mitte sellest, et meie tarbimisharjumused on sajandite taguse ajaga muutunud, vaid eelkõige tänu sellele, et inimeste hulk Maal kasvab tohutu kiirusega.

Inimeste poolt kasutatava energia saame sõltuvalt selle allikatest liigitada taastuvenergiaks ja taastumatuks energiaks.

Taastumatuteks on sellised energialiigid, mis pärinevad allikatest, mille varud on piiratud ning mille kasutamise tagajärjel saavad need allikad ükskord otsa.

Taastumatute energiaallikate hulka liigitatakse kõikidest fossiilse päritoluga kütustest (põlevkivi, nafta, gaas, kivisüsi) pärinev energia, samuti tuumaenergia.

Taastuvenergia varud on piiramatud – nende kasutamine ei vähenda allikates sisalduvat energiavaru.

Taastuvad energiaallikad on vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, biogaas ja biomass.

Inimkonna kui liigi kestma jäämise võtmeküsimuseks on vähendada energia tootmist taastu-ma¬tutest allikatest ning asendada see taastuvenergiaga.