• Mis oli keskaegse riikluse peamine tunnus?
• Millal läks Põhja-Eesti Rootsi võimu alla?

Rootsi ei olnud rahvaarvult suur (16. sajandi algul koos Soomega veidi üle miljoni elaniku), kuid Gustav II Adolfi valitsusajal (1611–1632) teostatud reformid tegid Rootsist oma aja kohta tõhusa ja hästitoimiva riigi. Üleeuroopalise tähtsusega oli Rootsi sekkumine 1630. aastal Kolmekümneaastasesse sõtta.

See peamiselt Saksamaa pinnal toimunud sõda protestantlike ja katoliiklike jõudude vahel oli kestnud juba üle kümne aasta. Rootslaste sissetung andis katoliiklikule leerile tugeva hoobi. Tõsi, Gustav II Adolf langes ise peagi (1632) ja rootslased said 1634. aastal Nördlingeni all hävitavalt lüüa, kuid Rootsi armee koos oma prantslastest liitlastega laastas Saksamaal veel pikalt. Seda mäletas rahvapärimus veel kaua.

Kolmekümneaastase sõja üks olulisi tagajärgi Euroopa ajaloole oli, et Saksamaa jäi veel mitmesajaks aastaks killustunuks. Prantsusmaa ja Rootsi sammusid aga vastu õitsengule, mis Prantsusmaa jaoks tähendas koguni maailmavõimu staatust, Rootsi puhul siiski vaid PõhjaEuroopa suurriigi positsiooni. Siiski astus seni Euroopa kaugel ääremaal asunud Rootsi kuningriik eurooplaste teadvusse, omandades tõsiseltvõetava ja eesrindliku riigi maine, mis on säilinud tänini.

Marcus Junkelmann. Gustav Adolf (1594-1632). Rootsi tõus maailmariigiks. Kunst, 1997.

Samuti jätkus riigi laienemine. 1658. aastal sai Rootsi endale Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuva seni Taanile kuulunud Skåne maakonna, mis tähendas, et Taani väinad ei olnud enam taanlaste ainuvalduses. Ka oli Rootsil mitmeid valdusi Saksamaal, näiteks kuulus osa Pommerist Rootsi riigi koosseisu kuni 1815. aastani, Wismari linn aga aastani 1803.