10. klass, 11. klass, 12. klassAjalugu

Eesti ajalugu gümnaasiumile. II osa

Rootsi poliitika Balti provintsides

LISALUGEMISEKS

Ajalooarhiivi varasalvest. Dokumente Eesti ajaloost Rootsi ja Vene ajal (17.-20. sajandi algul). Eesti ajalooarhiiv, 2011.

Eesti valitsemise seisukohalt oli Rootsi aja kõige iseloomulikumaks jooneks keskvõimu ja kohaliku balti aadli vastuolu. See oli mõistetav, sest ühest küljest ei olnud Stockholmi kuningakoda harjunud nii suurte õigustega aadlimeestega, teisest küljest ei olnud ka nimetatud aadlimehed harjunud sellega, et kõrgem võim sekkub nende õigustesse oma maa ja talupoegade üle.

Juba Karl IX-l (kuningas 1604–1611) oli raske varjata oma vastumeelsust talupoegade pärisorjuse suhtes – ta pidas seda barbaarseks ja ebaõiglaseks. Ebaõiglus torkas silma just võrreldes Rootsiga, kus talupojad olid vabad ja neil oli isegi oma esindus Rootsi esinduskogus, riigipäeval (Riksdag). Seevastu Poola või Vene riigi kontekstis – mõlemad olid pärisorjuslikud maad – polnud eesti talupoegade sunnismaisuses midagi erilist. Sellises olukorras olid Rootsi valitsejad sunnitud manööverdama, et balti paruneid mitte ära ehmatada ja Poola poolele peletada. Võitlus Poolaga paljude alade pärast, sealhulgas Eesti pärast, alles käis.

1611. aastal asus Rootsi troonile Gustav II Adolf. Võidud lahingutandreil kindlustasid tema positsiooni ka siseriiklikult ning võimaldasid mõnevõrra karmimat suhtumist ka balti parunitesse. Nii näiteks ei tunnustanud Gustav Adolf Liivimaa rüütelkonda ega sõlminud sellega kokkuleppeid.

Gustav Adolf oli silmapaistev väejuht, kelle talent lahingu väljal ja taktikalised uuendused (näiteks püssimeeste tähtsuse tõstmine) tegid temast Kolmekümneaastase sõja suurkuju. Olles oma armeega Mandri-Euroopa jõudude tasakaalu jäädavalt segi löönud ja protestantide leerile võimsa edumaa andnud, langes ta ise 1632. aastal Saksamaal Lützeni lahingus. Gustav Adolf oli surres vaid 38-aastane, kuid selleks ajaks olnud juba üle 20 aasta troonil.

Pärast Gustav Adolfi surma asus troonile tema 6-aastane tütar Kristiina (valitses 1632–1654), kelle täisealiseks saamiseni (1644) valitses riiki eestkostevalitsus eesotsas riigikantsler Axel Oxenstiernaga (1583–1654). Nii eestkostevalitsuse kui ka kuninganna Kristiina valitsusaeg kujunesid Rootsi kuningriigi aadlile soodsaks, sh ka Eesti- ja Liivimaa aadelkonnale.

Kuninganna Kristiina (vasakul) ja René Descartes (paremal) arutlemas. (18. saj).

Kuninganna Kristiina oli oma aja üks haritumaid naisi. Ta kutsus enda juurde näiteks filosoofi René Descartes’i (1596–1650) (kahjuks filosoof haigestus külmas Stockholmis ja suri). Kuninganna sattus osaga aadlist vastuollu, astus salaja katoliku usku ning loobus 1654. aastal troonist – sellega lõppes ka Vasade dünastia. Troonile tõusis Karl X nime all tema tädipoeg Karl Gustav.

LISALUGEMISEKS

Peter Englund. Hõbemask. Kuninganna Kristiina lühike elulugu. Argo, 2007.

Kristiinal on seos ka Eesti tänapäevaga. Nimelt hakkasid 17. sajandi tallinlased linnalähedasi kroonuheinamaid kutsuma Kristiine heinamaaks, nimi, mis kandus läbi sajandite. Tänapäeval säilib mälestus kuninganna Kristiinast Tallinna Kristiine linnaosa nimes.

results loading